Noor pianist Holger Marjamaa on mänginud ja mõõtu võtnud nii Eesti kui välismaa tuntud muusikutega ja paistab, et 19-aastasel noormehel energiat ja tahet jätkub. Muusikast ja valikutest rääkis temaga veebireporter Merli Antsmaa.
Milline on olnud sinu muusikutee?
Enne 10. klassi seisin valikute ees – kas minna õppima minna Sibeliuse akadeemiasse jazziosakonda või õppida klassikalist klaverit professor Aleksandra Juozapenaite-Eesmaa käe all. Eelistasin viimast, sest tundsin, et ei tea hoolimata 10 aasta pikkustest õpingutest hoolimata klassikalisest poolest suurt midagi. Niipea, kui professori käe all õppima hakkasin, nägin ja tundsin, mis selles erilist on – harjutasin ka hommikust õhtuni, avastasin palju uut muusikat, osalesin paljudel konkurssidel ja sain preemiaid. Viimati pälvisin Tallinna pianistide konkursil teise preemia, mai alguses käisin ka Dublinis maailma suuruselt ja tähtsuselt viiendal konkursil.
Konkursile minnes hakkasin mõtlema, milline võiks olla mu tulevik. Olen 19-aastane, mis on klassikalise muusika valdkonnas väga vana. Klassikalise muusikahariduse osas sai omal ajal otsustavaks esimene tund professor Juozapenaite-Eesmaaga – see oli inspireeriv ja jõudu andev, hakkasin mõistma, et igal pianistil peaks olema oma kõla, et tulevikus saaks publik öelda: „Ahaa, see on Holger Marjamaa.” Niisiis olin seal konkursil ja mõtlesin, millist elu ma endale ikkagi soovin. Varem arvasin et võin nii klassika kui jazziga jõuda „maailmaookeani”, nüüd näen, et see pole väga võimalik. Olen palju tööd ja vaeva näinud kui klassikavaldkonnas ei näe ma võimalust pidevalt midagi uut öelda. Jõudsingi otsuseni, et liigun jazzmuusikas edasi, saan olla laval loov – jah, on kindlad stiilid ja elemendid, aga on ka soolod. Ning mängida koos muusikutega, kellega on hea klapp – see on üks ilusamaid asju üldse, kui tabad üksteise emotsioon laval ja annad selle edasi publikule.
Loomulikult soovin klassikalise muusikaga ka edasi tegeleda ja võtan tunde, kuid suund on siiski jazz. Ei suudaks päris ühte kõrvale jätta, aga praegu olen lihtsalt otsustanud suurema osa ajast jazzile pühenduda. Südames on suur rahu, et otsus on tehtud. Armastan komponeerimist ja sel aastal valisin kompositsiooni aine, palju on mind aidanud Tõnu Kõrvits.
Kes on jazzi vallas su eeskujud?
Ema viis mind jazzikontserdile 8-aastasena. Olin üllatunud ja vaimustuses, et selline stiil üldse on, ja millised võimalused! Harmoonia oli see, mis mind kohe ligi tõmbas. Tahtsin muusikasse sulanduda ja teadsin, et see on minu asi.
Väiksena on mind suunanud ja põhiliseks jazzitee arendajaks Iljo Toming, kes on fantastiline kitarris – iga nädal olid uued lood, õpetus, millised gruuvid muusikas läbi käivad – tema ees jään tänuvõlglaseks. Jürmo Eespere on algusest peale eeskuju olnud – temalt õppisin palju „vähemängimist” – kuidas kuulata ümbritsevat, ka pausidest muusikas. Saue muusikakooli popjazz- osakonnas tuli pärast Jürmot mu õpetajaks Raun Juurikas, kes oli tundides väga loov – tema mängustiil on lummav, kuidagi cool ja vaba, samas rütmiline, temalt õppisin ka akordibaasi. Kari Ikoneni juures õppisin fraseeringutega mängimist, kuulasime tundides palju muusikat. Tema pani mind mõtlema, et ka jazzis on pianistil oma kõla. Sel ajal ma muidugi sellest aru ei saanud ja läksin klassikalise muusika poole, praegu teen sellega väga palju tööd. Mu iidoliteks on hetkel Esbjörn Svensson, Brad Meldau ja mu õpetaja Kristjan Randalu, klassikalises vallas on väga hea lätlane Peteris Vasks. Toreda kokkusattumusena on mul Randaluga sarnane käekäik – õppisime mõlemad alguses trumme, õpetajateks olid mul Ahto Abner, Eno Kollom, Petteri Hasa, Aleksandra Anstal – tänu sellele on mul tekkinud hea kontakt trummaritega. Venna, saksofonist Mairo Marjamaa eeskujul õppisin aasta lisapillina klarnetit. Ta on mulle väga suureks eeskujuks ja mind palju mõjutanud, samuti ka mu ema, kes meid proovidesse ja tundidesse viinud. Vennaga on meil suvel plaanis lindistada üheskoos ka plaat. Iidolitest veel – Nelson Rangell, The Yellow Jackets…Kuulasime üht lugu „Man facing north” ja sealsed akordid, kindlus ja harmooniline mõtlemine, gruuvid – see lihtsalt lummas, meie plaadiriiulis oli see üks esimesi plaate.
Reedel, 8. juunil tuleb Sul KUMUs festivali Visioon raames ettekandele uus kolmeosaline teos. Kas oled ka enne midagi nii suurt kirjutanud?
Varem olen kirjutanud bändile tihedama teemaga jazziteosed, sel korral olen aga komponeerinud mitmeosalise teose– sellel on kolm osa. Siit edasi on mul mõte komponeerida kammerorkestrile, aga see oleks järgmine samm, mida olen arutanud ka Tõnu Kõrvitsaga. Reedel esiettekandele tulev teos jazzitriole ja keelpillikvartetile kannab ühisnimetajat „Sõnum” ja püüab välja tuua jazzi ja klassika ühised ja erinevad jooned. See on modernne jazz, kus on kindlasti Svenssoni, Meldau, Randalu ja Vasks’i mõjutusi. Modernjazzis on muusikul vaja enda heli ja enda nägu. Kui sellises stiilis kirjutatakse (trumm, kontrabass, klaver, keelpillid), siis tavaliselt on keelpillide roll olla foon taustal, minu teoses on nende teema oluline.
Millele juhiksid kuulaja tähelepanu?
Võib-olla mõelda pealkirjade peale ja oma seostele nendega. Klassikaline muusika on piiritletum, jazz on vaba, aga arusaamine ohtlikum. Oluline on leida enda jaoks sõnum. Toreda kokkusattumusena on see kolmeosaline teos tempoga kiire-aeglane-kiire, mis on klassikalise sonaadi muster.
Osalesid projektis Klassikaraadio Tuleb Külla ja selle käigus külastasite noore tšellisti Theodor Sink’ga koole, suhtlesite noortega muusikast. Mida sellest õppisid?
Esiteks see vabadus, mis meil laval oli – ma pole kunagi tundnud laval klassikalist muusikat mängides sellist vabadust, kontakt publikuga oli palju parem. Mõnus oli vahelduseks sabakuue asemel minna lavale tavalistes riietes, saime ka ise publikut küsitleda ja saalides tekkis väga hea atmosfäär. Kontakt publikuga on väga oluline, hakkan tulevikus kindlasti tulevikus sama suhtlust publikuga kasutama.
Kas võib öelda, et see on üks asi, mida klassikalise muusika mängijad võiksid jazzmuusikutelt õppida?
Kindlasti. Klassikalise muusika puhul on nii, et kui pingesse minna laval, siis on ka kõik läbi. Juba väikesest peale peab harjutama, kuidas laval olla ja mängida. Lava on see koht, kus saad teada, kui kaugel sa oma tasemega praegu oled, vaba tundega lavale minnes peab olema tehtud eelnevalt palju tööd. Sellist vabaolemist võiks rohkem interpreetidele suunata – selleks, et olla julgem ja erineda nii klassikas kui jazzis, on palju julgust vaja. Muusikamaailm on karm ja see võib olla ka põhjus, miks paljud andekad muusikud ei jätka soolokarjääriga.
Kuidas saaks muusik omale publikut kasvatada ja kaasata?
See Klassikaraadio projekt on kindlasti väga hea näide – käia koolides, suhelda publikuga. Olen kindel, et paljud õpilased hakkasid sellest isegi mõtlema. Oluline on käia kohtades, kuhu tavapäraselt ei jõuta. Eestis on jazzi kuulajaskond suhteliselt väike, veendusin selles Klassikaraadio projekti juures, kui küsisin noorte kuulamisharjumust. Samas on jazz ja klassika laiahaardelised mõisted –nii palju on alaliike ja stiile.
Holger Marjamaa Trio & String Quartet esineb festivalil Visioon reedel, 8. juunil kell 18.00 Kumu auditoooriumis. 10. Rahvusvaheline Noorte Jazz-Improvisatsioonifestival Visioon toimub 7.- 9. juunini Tallinnas ja Sauel, kõik sündmused on tasuta, vaata lisa www.noortejazz.ee.