Kuidas kõlab jazz Vietnami moodi? Kuid rohkem on see siiski huvitav ja malbe globaalsulam, mida toonib eksootika.
Pikemalt mõtlemata saaks selle tembeldada eksootikajazziks. Huong Thanh on Vietnamist ja tema kõige olulisem muusikaline partner – elektrikitarrist Nguyên Lê samuti. Linnuhäälselt sillerdavat võõras keeles laulmist ja eksimatult Aasiasse osutavat nootidepainutamist hoomab kuulaja kohe plaadi avaloost “Perfumed Flower” saati.
Kuigi Thanhi mõnegi varasema ACT-ile tehtud plaadiga võrreldes torkab kohe kõrva ka pehmem ja arvatavasti laiemale kuulajaskonnale orienteeritud elektrilisem helipilt, on see muu jazzkommertsiga võrreldes hoopis teist masti muusika.
Esiteks muidugi muusikuteseltskonna pärast, kelle Nguyên Lê on suutnud stuudiosse meelitada. Alžeeriast pärit berberi gumbri-mängija Karim Ziad, paljudelt ECM-i plaatidelt tuttav meloodiline oboevirtuoos Paul McCandless, Sardiinia trompetifilosoof Paolo Fresu, särav ud-võlur Dhafer Youssef, Michel Benita, Bijan Chemirani, vietnami instrumentaliste, sufimuusikuid, reggaemehi jt. Lisaks siin ja seal kuuldavaks kerkiv keelpillirühm ja koor.
Kristalselt puhta häälega Thanh laulab eurooplasele jäljendamatult, ammutades oma kultuuri vokaalitraditsiooni rikkustest. Ta nüansseerib võrratult, tema hääl liigub graatsilise kerguse ja nõtkusega. Õigustatult on just vokaal selle plaadi fookuspunkt. Jazziga tekivad seosed taustal mängivate muusikute kaudu.
“Mangustao” on Pariisis endale kodu rajanud Huong Thanhi kolmas oma nime all ilmunud plaat ACT-ile. Sellele eelnesid etniline ja kammerlik “Moon & Wind” ning “Dragonfly”, mis stuudiolihvi poolest on üsnagi sarnane sellele, mida pakub “Mangostao”. Viimasel plaadil muide mängis võrratult bassi Richard Bona.
Esimene plaat, mille Nguyen Le ja Thanh aga koos ACT-ile tegid, oli 1995. aastal ilmunud Tales From Viêt-Nam”. Vähemalt Europa jazzis oli see esimene laiemat kõlapinda leidnud improvisatsiooniga vürtsitatud plaat, mis tutvustas Vietnami muusikat. Nguyên Lê ja Huong Thanh haarasid vähemalt World Jazz’i ringkonnas enda kätte Vietnami muusika monopoli.
Praegu veidi üle-neljakümnene Huongh Thanh (tegeliku nimega Tran Ngoc Thanh) sündis Saigonis ja paistis nooruses silma lootustandva näitlejana. Alates kümnendast eluaastast õppis ta pingsalt klassikalist Vietnami laulu. 17-aastaselt läks Prantsusmaale õppima. Tema isa oli Vietnamis kuulus laulja Huu Phuoc. 1995. aastal kohtas Thanh Pariisis kitarrist Nguyên Lê’d ja kiiresti valmis heliplaat etnojazziga tegelevale plaadifirmale ACT. Selleks ajaks oli Prantsusmaal ilmunud mitu Thanhi plaati Vietnami rahvamuusikaga.
Lauljatari eripäraks peetakse seda, et ta ei laula üksnes oma kodukandi Lõuna-Vitnami laule, vaid on suuteline sama veenvalt esitama ka üsnagi teistsugust Põhja-Vitenami muusikat. Ega ta jazzmuusikaga oma laulmises mingit eristuvat seost ei oma. Tundub, nagu hoiaks ta sellest suisa vägisi eemal, pidades distantsi. Aga samas ta oskab kohanduda teistsuguse traditsiooni helikangasse, mille kohta saab eksimatult väita, et see on jazzmuusikaline. Thanh isegi ei improviseeri sellisel kombel, mida jazz eeldab. Ta laulab omi laule, omas keeles.
Enamik lugudest on Vietnami rahvaviiside adaptsioonid. Üksnes “The Blue Dome Of The Sky” ja “Cold Winter Faraway Land” on otsast lõpuni Nguyên Lê tehtud, kuid plaati kuulates seda erinevust on pea võimatu kuulda. Et ka kõik seaded on kitarristilt, siis tegelikult on “Mangustao” pigem kui tema enda järjekordne sooloplaat. Tema annab tooni, tema määrab ja paraku vahetevahel ta ka vääratab, suutmata hoida muusikat piisavalt liikumises ning pinget ülevalt.
See pinge iseenesest on vaoshoitud ja tasane, liigub rohkem piki ilujooni ja paitab kui litsub kõrvadele. Malbus ja kassilik pehmus on kaks kõige iseloomulikumat väljendit, kui tuleks olla ülimalt napisõnaline. Siia võib lisada sõnu nagu “graatsiline” ja “nõtke”. Lê voolava soundiga kitarr süvendab seda muljet veelgi.
“Heave Ho!” plaadi keskel on üks kõige elavama rütmiga lugusid oma Antillide rütmimustri ja säravalt positiivse fiilinguga, jäädes sellega siiski erandlikuks. Tüüpilisim on “South Delta Song’i” rapsoodilisus ja klassikapuude, mille põhilised arhitektid on Paolo Fresu ja Paul McCandless.
Ämbientlik-chillivas õhustikus aeglaselt kulgev “Moon Boat” kätkeb etnilise biidimustri kõrval ja sees ka üksikuid vihjeid tänapäevastele nu-rütmidele. Huvitav meditatsioon, tasase leegiga kuumutav transs.
Hea plaat selles mõttes, et kannatab korduvat kuulamist ning sobib nii atmosfääri tekitajaks taustale kui ka tähelepanelikuks naudingukuulamiseks.
Lood plaadil:
1 Perfumed Flower
2 The Mountain and the Source
3 In the Pagoda
4 The Blue Dome Of The Sky
5 Heave Ho!
6 The Courting
7 Cold Winter, Faraway Land
8 South Delta Song
9 Moon Boat
10 A Guitar With No Strings