fbpx

Intervjuu Joel Remmeliga

03. mai 2019
Elisa Polov

Neljapäeval, 25. aprillil esitles oma uut plaati tunnustatud Eesti jazzmuusik Joel-Rasmus Remmel, kes tutvustas Punase Maja publikule oma värsket loomingut koos Joel Remmel Trioga. Pärast kontserti uuris pianisti värskeid muljeid Jazzkaare reporter Elisa Polov.

 

Kuidas kontsert läks?

 

Ma arvan, et kontsert läks väga hästi. Ise olen rõõmus. Alati on mingid aspektid, mis võiks olla paremini, ja mingi ideaal, mille poole püüelda. Või siis tuled teiselt kontserdilt, kus Joshua Redman mängis just koos tippmuusikutega ja hakkad mõtlema võrdleva momendi peale. Aga kui mõelda tagasi meie kontserdile, siis välja arvatud see, et Heikkol kontrabassijalg katki läks, oli kõik hästi.

 

Mis selle kontrabassijalaga siis juhtus?

 

See ei jäänud tal pilli külge kinni ja mõnda aega pidi ta mängima trummitooli peal, kuni sai õige kontrabassipuki. Aga hea oli, et ta lõpuks selle ikkagi korda sai ja tal oli võimalik seistes lõpuni mängida. Sellised asjad äratavad muidugi laval üles. Muidu mängid need lood, mis selgeks harjutatud, lihtsalt ära. Aga sellistes olukordades tekib väike ärevus sisse. Ma arvan, et see andis kontserdi algusele hea positiivse särina. Ise olen küll rahul.

 

Vaatasin, et publik oli väga positiivselt meelestatud.

 

Jah, seal oli ka palju tuttavaid. On rõõm, kui publikule läheb korda see, mida me teeme. Meie muusika on võib-olla kohati kapriisne – kas liiga pehme või liiga vaikne. Aga samas kui inimesed kuulavad, ning saalis tekib see atmosfäär ja vaikus, siis seda on väga tore kogeda.

 

Kas Joel Remmel Triol on juba oma publik välja kujunenud?

 

Noo, perekond. Suur osa suguvõsast oli kohal: tädi, kellel on ka täna sünnipäev, vanaisa, vanemad. Kõik lähedased on ikka toetanud. Ühte keskmist triomuusika fänni on raske kirjeldada. Soomes olid need näiteks keskealised naisterahvad, kellele see muusika mingil põhjusel meeldis, kui Pori Jazzil käisime. Aga tore on ka see, et on palju kaasmuusikuid, kes ikka kuulavad ja hea sõnaga pärast tänama tulevad. On olnud ka võhivõõraid, kes pärast kontserti on tulnud ütlema, et neile väga meeldis ja see on eriti tore.

 

Plaadil mängib Soome trompetimängija Jukka Eskola. Kuidas see nii juhtus, et täna oli laval hoopis saksofonimängija Joonatan Rautio?

 

Jah, plaadi peal mängis tegelikult Jukka Eskola. Need lood, mis plaadil on, võib-olla mõnes mõttes sobituvad trompetiga, eriti üks bluusi sugemega lugu. Ma ei ütle, et sobivad paremini kui saksofoniga, aga sobivad väga hästi ja on selle mõttega kirjutatud ka. Kuna aga Eskola on nii nõutud muusik, siis oli tal kontserdi kuupäeva selgudes tänane päev juba kinni.

Aeg-ajalt jõuab Jukko ikka Tallinnasse ka. Triol on temaga koos sügisel plaanis ka paar kontserti üle Eesti. Info on veel kinnitamata, aga loodetavasti toimuvad kontserdid oktoobri lõpupoole Võrus, Haapsalus, Tartus, äkki Viljandis ja Tallinnas Philly Joe’s ka. Suve lõpus saab täpsemat infot.

 

Joonatan Rautioga on aga Heikko varasemalt palju koos mänginud. Ta on hea muusik – ühtpidi suudab tehniliselt panustada ja teistpidi on ka väga hea sideman. Ta oskab sellisesse projekti sisse sulanduda ja see ei ole lihtne, kuna mõned hakkavad liiga palju domineerima.

 

Kui palju te enne kontserti koos mängida saite?

 

Lood olid Joonatanile varem saadetud, aga koos proovi tegime täna esimest korda. Joonatan valmistas ise lood ette, Eesti-Soome vahel käimist oli keeruline varasemalt organiseerida. Aga jazzi puhul ei ole see tegelikult probleem.

 

Kas see mingit hirmu ei tekita?

 

No väikese sellise ärevuse hoiab ikka sees, aga tegelikult hirmu kui sellist ei ole. Pigem natuke mõtled, et kas see sound ikkagi sobib ja klapib, aga siin kõik klappis ja tulemus oli väga vinge, seega muret ei olnud.

 

Vaatasin Jazzkaare programmist, et oled osaline paljudes erinevates koosseisudes. Kui palju neid siis kokku on?

 

Mul on 5 erinevat projekti ja kokku oli kontserte 10. Lisaks Tallinnale oli üks neist ka Viljandis ja üks Rakveres. Põhiprogrammis oli 9 kontserti ja Viljandi oli oma festivaliga ka mõnes mõttes Jazzkaare raames.

 

Kuna Liina Saarel tuli plaat välja, mängisime temaga 4 kontserti ja Anna Kaneelinaga esitlesime ka märtsi alguses plaati. Oma trio plaadi esitlemine oli plaanis kõige varem. Viimasel hetkel tulid juurde Lenna ja Mick. Peep Kallas ka, aga see projekt oli juba varem käigus. Kui kõik projektid oleks olnud erinevad ja uued, siis oleks olnud võib-olla raskem, aga seekord paigutati nii, et kõik sai ilusti tehtud.

 

Kas on tõesti võimalik sellises olukorras, kus projekte on nii palju, igat asja täiega teha ja ka ise neid nautida?

 

Jah. Ütleme nii, et esimene nädalavahetus oli natuke pingeline. Just reedene päev, kui oli kontsert Liina Saarega, millele järgnes Lenna ja Micku kontsert. Keeruline oli just ümberlülitumine, sest aega oli nii vähe, kontsertide vahe oli vaid 10 minutit. Kui see õhtu tehtud sai, siis tulid ülejäänud asjad juba täitsa rahulikult.

 

Esimene pühapäevaõhtune kodukontsert trioga oli samamoodi natukene pingeline, kuna me ei olnud varem selle koosseisuga mänginud ja kontserdipaigaks oli võõras kodu. Eelnevalt oli veel kontsert tasuta päeval, aga nende vahele jäi nii mitu tundi, et jõudsin ka perega ülestõusmislõunat süüa. Oleks neid kontserte olnud rohkem järjest ja erinevaid, siis oleks pidanud ilmselt midagi ära jätma.

 

Neljapäevaseks kontserdiks saime hommikust saati valmistuda ja sees oli ka suurem ärevus, kui teiste kontsertide puhul, kus ei ole enda nime all.

 

Mis on sel aastal Jazzkaarel kõige toredam esinemispaik?

 

Mulle meeldib sel aastal väga Punane Maja. Lava on veidi suurem kui varem ja  sound on nüüd rohkem isoleeritud. Suured lavad on vahelduseks head. Jazz üldiselt publiku tõttu suuri saale täis ei kogu, aga Jazzkaarel on just optimaalne saali suurus. Vaba Lava ka on ka tore, aga mulle sel aastal meeldib isegi Punane Maja rohkem.

 

Vahepeal ikka arutatakse, kas jazz on Eestis väljasuremisohus. Kuidas jazzil sinu arvates läheb?

 

Ma arvan, et Eestis ta väljasuremisohus ei ole. Meil on see pilt siin nii mitmekesine. Jazzkaar eelkõige hoolitseb selle eest, et jazz oleks elus, uued projektid tuleksid peale ning noored saaksid ka võimaluse esineda, mis on hästi oluline. Teiselt poolt toimub Jazziliidu poolt regulaarne kontserttegevus. Lisaks on meil ka Philly Joe’s. See annab noortele indu, et neil tegelikult on väljundeid. Ma arvan, et oleks keerulisem, kui ring oleks suletum ning ainult tipud saaksid esinemisvõimaluse. Kindlasti võib alati maitse üle vaielda ja mingid valikud võivad kellelegi meeldida või mitte meeldida, aga täna on meil jazzis esindatud päris mitmekesine pilt, ja see kuvand, mis välismaale jõuab, on päris hea.

 

Joel Remmel Trio “Sharp”

25. aprillil Punases Majas

 

Koosseis:

Joonatan Rautio – saksofon (Soome)

Joel Remmel – klaver

Heikko Remmel – kontrabass

Ramuel Tafenau – trummid

 

Vaata kontserdi galeriid siit!