Noore lauljatari Marvi Vallaste päevad on tihedad. Ta lööb kaasa erinevates koosseisudes, unistab oma jazzplaadist ja suurest kontserdist bigbandiga. Särava Marviga vestles Mari Hiiemäe.
Noore andeka muusiku Marvi Vallaste päevad on täis positiivset pinget, väljakutseid ja loomulikult muusikat. Jazzkaare sügishooaja raames esines Marvi Vallaste koos ansambliga Reverence 29.septembril ööklubis BonBon. Veidi enne kontserdi algust leidis lauljatar pisut aega Jazzkaare veebile intervjuu andmiseks.
Lauljatari küsitles Mari Hiiemäe.
Kas sa määratled ennast jazzmuusikuna?
Tegelikult on mul mitu koosseisu, mitu erinevat bändi, kus ma tegelen väga erinevate stiilidega. Mul on ka biidibänd, mis teeb natuke tantsulisemat muusikat. Siis on mul veel üks bänd, millest praegu rohkem ei räägiks.
Jazz on mulle kõige hingelähedasem. Sellega tegelemine pakub kõige suuremat naudingut. Mind on õnnistatud muusikalise andega ning arvan, et jätkan siin, kus praegu olen. Ma ei olegi otsinud midagi muud. Nüüd, kui olen kaks pool-kolm aastat muusikaga väga tihedalt tegelenud, arvan, et tegelen sellega aina edasi. See on alles algus, mind ei kisu siit kuskile mujale.
Millal sai alguse sinu muusikaarmasus? Kuidas jõudsid jazzmuusika juurde?
Kindlasti on perekond mind mõjutanud. Lasteaias oli ema see niiöelda laulutädi ja koolis samamoodi, ema oli muusikaõpetaja. Sealt see asi arenes… Muidugi ma ei mõelnud kordagi, et minust võikski laulja saada. Käisin lauluvõistlustel küll, ilusad riided seljas. Mõnikord läks hästi, mõnikord halvasti, mõtlen auhinnalist poolt.
Keskkoolis kinkis õde mulle Diana Kralli plaadi. Sain 17. See on mul väga meeles, et sealt hakkas see mõte arenema. Ma hakkasin väga palju Kralli plaati kuulama. Kuulasin umbes pool aastat ühtesama plaati.
Millised artistid on mõjutanud sinu muusikuks kujunemist?
Mind on kindlasti mõjutanud Dee Dee Bridgewater, tema soolod on niivõrd head. Ta pidi paari aasta pärast tulema ka Jazzkaarele, see oleks eriti vinge. Muidugi mulle väga meeldib ka Rigmor Gustafsson, keda kuulan ja austan. Tema tuleb tänavusele Jõulujazzile esinema. Sellest on mul väga hea meel.
Need on sinu lemmikud, kas ka eeskujud ja iidolid?
Jah kindlasti, täiesti! Vaieldamatult.
Keda hindad Eesti muusikutest?
Neid muusikuid, keda austan ja respekteerin, on tekkinud juba väga palju. Lauljatest kindlasti Helin-Mari Arder. Ta on väga omapärane ja isikupärane. Ta on läinud täiesti oma teed, see on super. Kes mulle veel väga-väga meeldib ja kes on mulle eeskujuks olnud, on Maarja-Liis Ilus. See Hinkuse värk, seal on väga palju jazzi sees ja seal on väga head instrumentalistid.
Ansambel Reverence on nüüd saanud aastaseks või isegi veidi rohkem. Ava ansambel Reverence`i tausta, kes selles mängivad, kuidas kokku saite?
Tegelikult on koosseis natuke muutunud. Kui me Rainbowjazziks aasta tagasi koostööd alustasime, oli kitarrimängija ja saksimees teised. Kuna nad siirdusid Soome õppima, tekkis mõte võtta Erki Pärnoja kitarri mängima ja Siim Aimla saksi. Meil ei tulnudki muud mõttesse.
Mismoodi käib töö bändi siseselt, kes genereerib ideeid?
Eks me kõik ütleme oma ideed välja, mis kellelgi on, aga ma arvan, et ma olen selle julguse võtnud initsiatiivi enda käes hoida.
Oled ka ise lugusid kirjutanud?
See osa minust alles avaneb. Midagi olen muidugi teinud, aga arvan, et see pole üldse rääkimist väärt. Mida aste edasi, seda rohkem julgemaks ja avatumaks muutun. Algus on juba tehtud. Praegu sellest pikemalt rääkida oleks liiga vara.
Milline võiks olla sinu muusika nägu? Millisena sa tahaksid, et see mõjuks?
Millisena ma tahaksin teistele näida? Olen sellele hästi palju mõelnud. Mulle on alati tundunud, et kõik on ikkagi kuidagi liiga vara või peab veel kuidagi arenema. Ennast kuulama ootan eelkõige oma tuttavaid ja sõpru, sest kõik ei ole veel väga kursis sellega, mida me teeme. See kõik on veel nagu üllatus.
Kirjelda kaaslasi, kellega on hea töötada?
Need inimesed peavad olema väga positiivsed, väga initsiatiivikad, need, kes tunnevad mõnu ja naudingut ning neile annab see midagi, mida me koos teeme. Nad peavad olema ka väga head mängijad.
Mis eesmärgid oled endale seadnud?
Selle koosseisuga jätkame kindlasti kontsertide andmist. Eks see ole rohkem tulevikuteema. Eesmärk on eelkõige oma bänd säilitada ja tutvustada erinevaid heliloojaid.
Kui ma olen piisavalt tugevaks saanud ja piisavalt professionaalseks, siis kindlasti avaldub ka see loomepool, mil saab juba rääkida kõige suuremast unistusest – oma jazzplaat välja anda.
Mulle väga meeldib laulda koos bigbändiga. Otsakooli bigbändiga ma olen seda ka teinud juba. Üks mu unistus on koos suure bigbändiga esitada mingit kava.
Millised on sinu olulisemad sammud, mille üle oled uhke?
See tänane (Sügisjazzi raames “Tribute to Horace Silver”, toim.) kontsert on nagu suur kingitus. See tuli täiesti juhuslikult ja see on minu jaoks kokkuvõte eelnevast perioodist.
Mida tähendab jazz sinu jaoks?
See on ka hea küsimus. Olen teinud koostööd erinevate bändidega ja olen esitanud esinevaid zhanre, jazzi, popi, rocki. Vahe on päris suur. Kui popis ja rockis on kindlad teemad, vormid, soolod ja vaheosad kõik kokku lepitud, siis jazzis seda ei ole. Just jazzis tunnen ma ennast laval vabalt, väga vabalt. Ma tean, et kõik tuleb tunnetuse järgi. Lava peal on kõik improvisatsioonid, kõik soolod täiesti uued.
Millisena näed tulevikus jazzmuusika osa ma elus, kaldud sa popi või jazzi poole?
Ideaalne oleks, kui ma jääksin nende vahele. Kui sünniks selline segu, et oleks natuke poppi ja natuke jazzi. Selline pop-jazz stiil on ju täiesti olemas ka. Kui neid kuidagi ühendada omavahel, võib-olla isegi see on minu unistus.
Kui pingelised on sinu päevad?
Alates septembrist on need väga kiired olnud ja mu sisetunne ütleb, et mida aeg edasi, seda kiiremaks läheb. Õnneks on see positiivne pinge siiski.
Kuidas lõõgastud? Mida vajad tasakaalus püsimiseks?
Kui Tallinnas pinge liiga suureks läheb, siis sõidan bussiga Saaremaale ema ja isa juurde.