Ajakirja “Muusika” septembrinumbris intervjueerib Ivo Heinloo järgmisel nädalal Tallinnas ja Viljandis esinevat Bendik Hofsethi, kes muuhulgas on mänginud ka legendaarses fusion-bändis Steps Ahead.
Ajakirja “Muusika” septembrinumbris intervjueerib Ivo Heinloo järgmisel nädalal Tallinnas ja Viljandis esinevat Bendik Hofsethi, kes muuhulgas on mänginud ka legendaarses fusion-bändis Steps Ahead.
Kui selle aasta lõpus 48-aastaseks saav Norra saksofonist Bendik Hofseth poleks mingil põhjusel peale 1992. aastat džässiga enam edasi tegelenud, oleks ta ikkagi ennast selleks hetkeks džässi ajalukku juba kirjutanud. Aastaid legendaarses fusion-bändis Steps Ahead mängimine, kuhu Hofseth kutsuti asendama Michael Breckerit ennast, oli mehe tulevasele karjäärile ideaalne stardipunkt. Järgnenud on arvukalt sooloplaate ning koostöö maailma tippudega nagu John McLaughlin ja Django Bates ning muidugi tugev positsioon Norra enda rikkalikul džässimaastikul. Hofseth on üleatlandilise koostöö, millest kõnelemine džässis jälle moodi on läinud, heaks näiteks. Ka Ameerika muusikutele keskenduda tavatsevad džässientsüklopeediad on olnud talle armulised.
Bendik Hofseth esineb koos ameerika päritolu Norra kitarristi Jacob Youngiga 23. septembril Sügisjazzi raames Tallinnas Kumu auditooriumis ja 24. septembril Viljandi kitarrifestivalil Pärimusmuusika Aidas.
Millise pilguga vaatate tagasi oma Steps Ahead-perioodile? Ilmselt just selle ansambliga seostab laiem avalikkus teid enim.
Mind kutsuti Steps Aheadi Mike Breckerit asendama 1987. aastal. Õppisin tollal Oslos muusikat ja polnud väljaspool Norrat veel esinenud. Mike Mainieri tahtis bändi koosseisu välja vahetada ja bändile täiesti uue hingamise anda. See oli mulle suurepärane kogemus, millest oli väga palju õppida. Olgugi, et vahel oli ka raske. Ma ei pidanud end tollal saksofonimängijaks ega mõistnud, miks teised mind Breckeri või Garbarekiga kippusid võrdlema. Tegelikult tunnen alles nüüd, et olen saanud muusikuks – kui olen laval ja mängin, siis hindan seda, kus ja kes ma olen ning mida teen.
Tundub, et Steps Ahead on sama tähtis osa fusion´i ajaloost kui Weather Report või Mahavishnu Orchestra. Milliseid mõtteid sõna fusion teis tekitab?
Jah, ilmselt kujunes Steps Ahead tõepoolest üheks džässi verstapostiks, ansambli mitmed albumid jäävad džässiajalukku püsima. Aga ma ei usu, et minul oleks selles mingi eriti suur roll olnud. Kaldun arvama, et Steps Aheadi kuldaeg oli siis juba läbi, kui mina nendega ühinesin.
Fusion on tore mõiste, mida saab igasuguse muusika kohta kasutada, ent peamiselt on see kleepunud sildina sellise pärast kuuekümnendaid tehtud muusika külge, kus on märgata roki ning popi (ning miks mitte ka klassikalise või maailmamuusika) esteetika kokkusobitamist džässiga, kas pole? Küsimusele fusionist kui stiilist võiks pigem vastata ajakirjanikud või teadlased.
Minu jaoks on esitaja ja heliloojana olnud ikkagi kõige tähtsam see, et muusikal oleks funktsioon kuulaja jaoks, et muusika läheks kuulajale korda. Peamine edu võti on “madala” ja “kõrge” kunsti kokkusulandamine. Ühelt poolt kõnekeel ja teisalt tõelise kunsti ajatus jne. Kui see on fusion, siis palun väga.
Steps Aheadi looja Mike Mainieriga teete koostööd ka oma ühes kõige uuemas projektis?
Mike’iga oleme mänginud erinevates projektides kõik need vahepealsed aastad. Tollega, mida teie mõtlete, nimeks “Northern Lights”, oleme andnud mitmeid toredaid kontserte. Lindistame nüüd sügisel uut albumit, mis peaks välja tulema talvel.
Teie plaadil “Metamorphoses” on lugudel antiikmütoloogiale viitavad pealkirjad. Ka plaadi “Itaka” nimel on vastavad allusioonid. Millest see tuleb?
Tegelikult tegin endale enne Steps Aheadiga liitumist järgmise plaani: töötada välja 11 projekti, mis kõik oleks keskendunud teatavatele kindlatele teemadele. Need projektid olid mu jaoks n-ö “negatiivne ülikool” – see tähendab, et ma pidin unustama kõik, puhastama end kõigest, mida olin õppinud ning selle teekonna lõpus pidi minust saama isikupärase keelega küps muusik.
See võttis rohkem aega, kui ma arvasin: viimase taolise projektiga lõpetasin eelmisel aastal ja tänavu astun Oslos üles juba “uue inimesena”.
Tean, et see kõlab ehk natuke naeruväärselt, ent sellest on olnud mulle isiklikult palju kasu. See selgitab ka ehk seda, miks kõik mu heliplaadid on siiamaani olnud stiililiselt äärmiselt erinevad. Tegemist on olnud tahtliku mitmekülgsusega – sel viisil palju fänne ei kogu ja ka suurt edu finantsilises mõttes loota pole, aga tasub proovida. Mul on olnud igatahes väga lõbus.
Mütoloogia on üks neist teemadest, mille ümber ma olen oma projekte ehitanud. Rännak algab antiikajas ning jätkub läbi Euroopa ajaloo kuni tänapäevani välja. Aga see on juba pikem jutt.
Eestis on vist nii, et kui ütled “Norra ja saksofon”, siis mõtled ikka esmajärjekorras Jan Garbareki peale. Eks ole Garbarek ka teid mõjutanud?
Ma kasvasin üles muusika poolest rikkas keskkonnas, kus olid olemas kohalikud iidolid ning rahva seas džässi vastu ka elav huvi. Oli inimesi, kellelt õppida ja kohti, kus mängida. Üks neist kohalikest eeskujudest oli tõepoolest Jan Garbarek, kes mõjutas mind väga suurel määral. Ma usun, et seda on mu mängus siiani kuulda ja need, kes sarnasusi leiavad, ei eksi. Garbarek on olnud alati pigem eemalseisev ja eraklik, kuidagi väljaspool Norra peamisi džässivõrgustikke. Tema distants kõigist teistest tekitas tema ümber erilise aura ning müütilisuse, mis avaldas mulle nooruses tõsiselt muljet.
Ent teised muusikud Garbareki põlvkonnast on olnud mulle hiljem märksa olulisemad: Jon Christensen, Arild Andersen, Terje Rypdal jt. Olen nende kõigiga ka koos mänginud. Esteetilises mõttes pean ma tõelisteks pioneerideks džässis Jon Christenseni ja Keith Jarrettit.
Palun rääkige pisut oma koostööst Jacob Youngiga, kellega astute üles Viljandi kitarrifestivalil.
Jacobiga sõbrustan juba pikemat aega, meie tutvus sai alguse sellest, et võtsin ta oma New Yorgi korterisse üüriliseks. Meil on väga lihtne ja vähenõudlik muusikaline suhe ning sealjuures alati väga lõbus koos mängida.
Bendik Hofsethi ja Jacob Youngi kontserdid toimuvad:
23. septembril kell 19 Kumu auditooriumis “Sügisjazz 2010” raames;
24. septembril kell 19 Viljandi Pärimusmuusika Aidas.