Esimest korda esines Jazzkaarel alati särav ja kaunis Eesti poplaulja ja näitleja Tanja Mihhailova. 2013. aastal osales ta telesaates „Su nägu kõlab tuttavalt“ ja jõudis finaali, kus saavutas kolmanda koha. Järgmisel hooajal võis teda näha juba kohtunikutoolis. Mihhailova on Eestit esindanud Eurovisioonil, kus ta võistles 2014. aastal enda kirjutatud looga „Amazing“.
Tanja Mihhailovaga vestles hubases bändiruumis Jazzkaare reporter Reelika Vaiksaar.
Kuidas leidsid tee laulmiseni?
Ma olin väga-väga väike, ema viis mind nelja-aastaselt tantsu- ja laulustuudiosse. Ema käest kinni laulustuudiosse ja niimoodi leidsingi selle tee.
Kust saad inspiratsiooni laulude kirjutamisel?
See on võib-olla selline natuke naljakas ja tüüpiline vastus, aga elust enesest. See võib täiesti suvalisel hetkel tulla. Vahepeal on mingisugused situatsioonid, mida ma näen, mis on mu sõpradel, või mingid juhtumid/probleemid. Vahepeal on lihtsalt üks hetk kuskil toidupoes ja laulan selle viisi sisse. Ma tavaliselt laulan kohe sisse, kui inspiratsioon tuleb. Vahepeal tuleb autos, vahepeal ma kuulan midagi või vaatan filmi, mis väga mõjutab kuidagi. Niimoodi ta lähebki. Mul ei ole sellist on-off-nuppu.
Sa laulad nii eesti kui ka inglise keeles. Kummas keeles on lihtsam end väljendada?
Vene keeles (hakkab naerma). Kui ma võrdlen vene ja inglise keelega, siis tekstide mõttes on eesti keel üks raskematest. Kõige lihtsam on kirjutada vene keeles. Vene ja inglise keelel on hästi suur sõnavara. Üks väga oluline asi on veel see, et neid sõnu saab väänata igatpidi. Sa kas venitad sõna esimest, teist või kolmandat osa. Ükskõik mismoodi venitad, kõik on lubatud ja kõigest on aru saada. Aga eesti keeles pole nii. Ma ei tohi venitada. Väldete reeglid on väga strict. Ja päris palju probleeme on kirjutamisega, ma alati lasen üle kontrollida. Mul ei ole nii palju vabadust nagu teistes keeltes. Ka sõnade valikul, sest mu sõnavara ei ole nii lai, kui see võiks olla. Kuigi ma pidevalt arenen. See on keeruline, et sõnad peaksid olema lihtsasti arusaadavad, aga mitte lihtsad. Teine asi ongi välted. Ma ei tea päris täpselt, kas seda sõna saab võrdselt laulda või saab esimest osa natuke pikemalt venitada kui teist. Üksinda ma ei saa lõpuni teha, ilma et ma laseks kellelgi üle kontrollida. See on tehtav ja huvitav. Ma hakkasin ise tekste kirjutama üle-eelmisel aastal. Siiamaani on hästi põnev ja suur väljakutse. Mõned sõnad tulevad üsna lihtsalt, kui võib nii öelda, ja mõned sõnad on sellised, et ei lähe lihtsalt edasi, ja siis on vaja kuskilt kõrvalt abi. Ma konsulteerin teiste inimestega ka.
Kes on need peamised inimesed, kellega sa konsulteerid?
Kui on vaja sõnu kirjutada, siis olen natuke teinud koostööd Mihkel Mattiseniga. Põhiliselt teen selle selgroo üksinda ja siis võin kuskil kinni jääda. Kui kirjutan tekste näiteks La La Ladiese jaoks, siis oleme teinud nii, et saame tüdrukutega kokku ja pakuvad midagi. Neli pead on ikka parem kui üks. Mõned sõnad on sellised, mida ma ei tea. Siis on jälle hea, kui saan midagi uut teada. Timo vend on see, kellega ma tavaliselt kirjutan, ja tema tavaliselt kontrollib lõpus kõik üle. Ta parandab mind ja ütleb, et nii ei tohi eesti keeles öelda ja nii ei räägita ja tee uuesti. Miku käest küsin ka aeg-ajalt.
Sa oled lõpetanud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias koreograafia eriala. Miks sa ei jätkanud tantsimisega, vaid paned rohkem rõhku laulmisele?
Ma olen tegelikult päris pikalt tantsimist õpetanud. Mul on alati olnud nii, et enne esinen ise laval ja siis õpetan teisi. Kui mul on valida, kas ma ise osalen muusikalis või lavastan, siis ma valin loomulikult osalemise. Kuigi mulle väga meeldib lavastamisosa ka. Ma tegelikult läksin tantsimist õppima sellepärast, et ma ei saanud muusikat õppima minna. Mul ei olnud muusikalist haridust, sest mind ei võetud lapsepõlves muusikakooli. Ja see oli ka põhjus, miks ma ei saanud Otsa kooli edasi minna ja läksin tantsimist õppima. Tantsimine on mu teine kirg, see otsus oli tegelikult väga-väga hea ja silmaringi avardav. Pärast kooli lõpetamist olen õpetanud Otsa koolis lavalist liikumist, olen WAF tantsukoolis andnud trenne nii väikestele kui ka suurematele, olen lavastanud paar lavalist liikumist telesaates „Eesti otsib superstaari“. Mingi aeg läks laulu osakaal suuremaks ja mul ei olnud enam seda energiat ega aega, et nii palju tantsu õpetamisele pühenduda, ja siis lõpetasin lastega tegelemise. Laulmine, esinemised ja bändid on mu prioriteedid. See jäi domineerima. Mingi aeg läksin Otsa koolist ka ära, sest mul ei olnud aega sellega tegeleda. Aga lavastada meeldib siiamaani, näiteks La La Ladiesele teeme kavasid. Või kui on suuremad esinemised, siis teen ka oma tantsutüdrukutega kavasid. Mulle meeldib sellist tervikut luua. Olen loonud koreograafiat ka lastemuusikalidele, näiteks Kaari Sillamaa koolis, see on ka põnev.
Sa oled teinud kaasa eri muusikalides. Mis on su lemmikmuusikal, kus sa oled kaasa teinud?
Kindlasti esimene muusikal on see, „Kabaree“, mis oli aastal 2005. või 2006. vist. Siis hakkasid üleüldiselt muusikalid pihta. Ma sain kooriosa ja meil oli hästi väike trupp, väga kokkuhoidev ja kogu see maailm oli uus. Igal muusikalil on midagi põnevat. Aga loomulikult see Linnahalli aeg on see, mis jääb meelde. Kindlasti muusikal „Fame“, kus mul oli peaosa, ja see oli aastal 2006. Meil oli väga pikk ettevalmistusaeg. Me käisime trennides, tantsuproovides, see ettevalmistamise maht oli jõhkralt suur, aga tegelikult tegi see ainult tugevaks, sest näiteks avanumbris, mis kestis kaheksa minutit, pidid lauljad tantsijatega sama hästi tantsima, sest me mängisime ju tantsu- ja näitetudengeid. Peale selle, et pidime sama hästi tantsima kui tantsijad, pidime me ka hästi laulma. See oli väga suur väljakutse, aga tegi ainult tugevamaks. Ma olen näinud videosid ning see avanumber ja see sünkroon oli väga äge. Üleüldiselt oli ka muusikal väga tore. Ja Linnahalli seltskonnaga saame siiamaani hästi läbi. Eesti on küll väga väike ja kõik tunnevad kõiki, aga see muusikaliseltskond on omamoodi veel eraldi. Nii kui kokku saame, on pidu ja koosolemine.
Sa oled osalenud ja olnud ka kohtunik saates „Su nägu kõlab tuttavalt“. Kumba rolli meeldib sulle rohkem täita?
Mõlemat meeldis tegelikult. Loomulikult ise teha, proovida ja areneda on väga huvitav ja kui sul on võimalus olla keegi teine, katsetada erinevaid tämbreid ja stiile – see on väga põnev. Muidugi on põnev ka žüriitoolil istuda. Sa ei pea proovides käima, tuled lihtsalt kohale, tehakse ilusaks ja hakkad lihtsalt rääkima seda, mida sa arvad. Mõlemad rollid meeldivad. Kui tuleb uus hooaeg ja keegi pakuks, et saaksin valida, kas olla žüriis või osaleda, siis ma ei oskaks kohe vastata. Ma peaksin mõtlema, sest mõlemad rollid sobisid ja meeldisid mulle.
Aga kumba rolli oli keerulisem täita?
Kindlasti osalemist. Aga tegelikult on raske ka hinnangut anda ja midagi vastata. Kuna ma olen tavaliselt hästi siiras inimene, siis ma ütlen otse välja, kuidas ma arvan. Kuigi pedagoolisest aspektist olen ma hästi pedagoogiline, siis ma võib-olla natukene oskan paremini vastata ja anda kriitikat, kui on vaja. Kui on konstruktiivne kriitika, siis see pehmendab natuke. Sa ei pea olema see üks halb žüriiliige, kes teeb maatasa. Õnneks näosaate formaat ei ole selline, see peab olema siiski pigem positiivne ja rõõmsameelne ega pea inimesi maha tegema, sellest ei sõltu suures pildis tegelikult mitte midagi. See ei ole kellegi karjääri algus. „Eesti otsib superstaari“ saatest sõltub palju. Selles mõttes on lihtsam, aga kuna ma vastan alati siiralt ja ma tean, mis tunne on teha seda laval, ja tean ka seda, kui palju aega ja tööd nõuab üks või teine lähenemine. Mul ei ole kuidagi nii keeruline, ma ei mõtle, et „issand jumal, mida ma nüüd ütlema pean, mida inimesed minust arvata võivad, et ma olen nii halb“. No siis arvavad. Ei saa kõigile meeldida, lihtsalt ma kuidagi võib-olla oskan leebemalt vaadata seda.
Superstaarisaatest rääkides, kas sul on n-ö väike salasoov ka, et tahaksid selles saates kohtunik olla?
Vot see on keerulisem juba. Sest see on nüüd saade, mis otsustab reaalselt inimese karjääri. Ma arvan, et need inimesed, kes osalevad sellistes saadetes, on väga tugevad. Mina poleks saanud ever sinna minna. Nii kui on mingi võistlus, ei kannata ma seda. Mulle ei meeldi võistlus, katsed. Ma olen lapsepõlves muidugi käinud ja iga kord oli selline närvivapustus. Sa vaatad, kuidas inimesed reaalselt hindavad sind. See on sinu karjäär ja „Eesti otsib superstaari“ on väga äge saade, see annab inimestele väga hea stardipositsiooni. Samas on see ka väga julm, sest sa pead kohe olema paksu nahaga ja vähesed inimesed on selleks valmis. Ja üks teine asi on veel see, et kui noorele lauljale anda kohe kõik võimalused kätte – lava, valgus, stilistid, intervjuud, tuntus –, siis see on suur vastutus. Ja pärast saadet lõppeb see korraga. Sest päriselus siin Eestis sellist asja ei ole. Me teeme ise hästi-hästi palju tööd, seega on väga suur vahe, kes saab edasi areneda. Paljud lõpetavad sellega tegelemise, sest see on raske üleminek. Need inimesed, kes on ennast nullist üles töötanud, on käinud kõik kohad läbi. Aga kui sa saad kõik korraga kätte ja pärast võetakse ära, see on väga halb tunne. Positiivne on see, et sa ei pea saadet võitma, selleks et olla hea karjääri alguses. Näiteid on palju. Näiteks Taukar – ei võitnud saadet ja ta on väga-väga tugev artist. Saade annab ja nõuab palju. Ja siin ongi küsimus, et kas ma tahaks olla see käsi, kes otsustab. Kui pärast rahvas hääletab, siis on loomulikult lihtsam, enda seisukohast. Kuigi vahepeal on küll tunne, et keda te olete valinud, miks? Aga jah, ma ei oska öelda, kas tahaksin olla või ei. Mulle meeldib näosaate formaat, et me ei kaota lehma, keegi ei kaota oma karjääri, see on selline positiivne meelelahutus-show.
On sul mõni Eesti või välismaa artist, kellega tahaksid koos laulda?
Oi, neid on muidugi palju, kellega tahaks koos esineda. Eestis on tore see, et see on nii väike, et ma põhimõtteliselt olen peaaegu kõigiga lava jaganud, kes meil tegutsevad. Võib-olla on mõned üksikud, kellega ei ole koos laulnud. Aga välismaal on neid tõesti palju. Alustades Pinkist ja lõpetades Beyoncéga.
Oled sa endale mõne eesmärgi seadnud, kuhu tahaksid karjääri jooksul jõuda?
Mul ei ole ühte suurt eesmärki, vaid palju väikseid. Nii on lihtsam võtta. Ma kunagi mõtlesin, et tahaks välimaal olla, aga praegu olen sinna punkti jõudnud, et ma ei tahaks kõigega algusest peale alustada. Mul võttis nii kaua aega, et Eestis üldse kuskile jõuda. Palju rohkem kui eesti keelt kõneleval inimesel. Mulle meeldib see, kus ma praegu olen. Tahaksin kindlasti veel muusikali teha ja teatris näidelda. Pole ammu seda teinud, viimati oligi kümme aastat tagasi „Kabaree“, kus sain peaosa, ja nüüd on väike teatriigatsus. Tahaks filmirolle kunagi teha, seriaalides olen mänginud ja see meeldib mulle. Olen ka saadet juhtinud, kunagi võiks veel seda teha. Sellised väiksed asjad.
Perekontsert: TANJA MIHHAILOVA & BAND „Tants jazzi ümber“
30. aprillil Vabal Laval
Koosseis:
Tanja Mihhailova – vokaal
Mairo Marjamaa – saksofon
Joel Remmel – klahvpill
Siim Usin – bass
Ahto Abner – trummid