fbpx

Jaak Sooäär: Muusikas on oluline originaalsus

26. veebruar 2019
Rebekka Remmelkoor

Jaak Sooäär on üks Eesti tuntumaid jazzkitarriste, kes on tegutsenud mitukümmend aastat ja teinud koostööd paljude menukate artistidega, näiteks Tony Allen, Ray Anderson, Joe Lovano jpt. Üks Sooääre sagedasem koostööpartner on vene muusik Aleksei Kruglov, kellega koos on välja andnud mitmeid albumeid. Tänavu Talvejazzi kontserdil esinevad nad uue kavaga, mille põhjal on plaanis varsti ka uus album välja anda.

 

Jaak Sooäärega vestles Jazzkaare noorte meediatiimi liige Rebekka Remmelkoor.

 

Millal otsustasite hakata muusikaga tegelema?

Muusika juurde suunati mind juba lasteaias ning hakkasin käima RAM-i poistekooris. Sealt läksin edasi muusikakooli akordionit õppima. Kitarri tahtsin mängida juba esimesest klassist saati ning see tung suurenes, kui mu vanem vend endale kitarri sai. Mäletan, et enne seda mängisin tihti peegli ees õhukitarri.

 

Kas te tulete muusikalisest perekonnast?

Elukutselt muusik ei ole mu peres keegi, aga alati on lauldud ja pille mängitud ja mind võeti tihti lapsena kontsertidele kaasa. Ma arvan, et on oluline saada selliseid kogemusi just noorena ja teismeeas, sest see on tähtis isiksuse kujunemise aeg.

 

Millised on teie varasemad kokkupuuted Jazzkaarega?

Esimest korda käisin Jazzkaarel kuulajana, seal oli arvukalt ägedaid kontserte, millest mõned olid isegi elumuutvad. Natuke aega hiljem tegin Jazzkaarele ka pressiteateid, mille tõttu oli mul pääs lava taha – vaatasin soundchecke ja proove, kuulasin ka toonaseid pressikonverentse. Jazzkaare esimestel aastatel oli Eesti nii-öelda müüritagune ala, kuhu paljud muusikud ei söandanud isegi tulla, kuid paljud julgemad, kes tulid, olid suured muusikud, keda võib-olla oleks praegugi raske saada.

Üks meeldejäävam esinemine oli 1997. aasta festivalil, kus Charles Loyd andis erakordselt hea kontserdi.

 

Rääkige oma tulevasest kontserdist.

Nii minul kui ka Aleksei Kruglovil on oma teadmine klassikalisest muusikast, me oleme seda õppinud. Ükskord pakuti meile välja, et äkki teeks kava, kus töötleme ümber Venemaa kuulsate heliloojate loomingut, tehes seda jazzipärasemaks. Saime katsetades aru, kui lahe idee see oli. Andsime Venemaal ka albumi just selliste ümber töödeldud lugudega. Pärast seda soovitas üks mees meie plaadifirmast katsetada Tšaikovski loominguga ning me Alekseiga leidsime, et see on hea mõte. Nüüd Talvejazzil ongi esimene kord, kui me seda kava esitame. Meie jaoks on kontsert põnev, justkui uus lehekülg, ja loodame, et ka kuulajaile meeldib.

 

Kuidas algas teie koostöö Aleksei Krugloviga?

Kui Eesti Jazzliit alustas edukalt tegevust, mõtlesime, et võiks Eestisse kutsuda ka välismaiseid jazzmuusikuid. Meie juures käis ühe vene jazziportaali ajakirjanik, kes pakkus välja Moskva noori põnevaid muusikuid, sealhulgas oli Aleksei kvartett. Nad tulid siia, meil tekkis hea klapp ja varsti mängisimegi koos, tegime isegi plaadi. Praeguseks oleme välja andnud kuus või seitse plaati ja koostöö läheb sujuvalt.

 

Millist muusikat te ise kuulate?

Kindlat stiilieelistust mul pole, kuid kuulan muidugi ohtrasti jazzi. Muusika, mida kuulan, sõltub sellest, mis mul parajasti käsil on, näiteks praegu kuulan palju Tšaikovskit. Minu jaoks on kahte tüüpi muusikat – hea ja halb. Mingeid žanripiiranguid mul pole.

 

Kas on kitarriste, keda soovitate jälgida?

Mina olen palju kuulanud Jimi Hendrixit. Kui kellelgi on huvi kitarri vastu, siis leian, et temast on hea alustada. Ta on märkimisväärne artist, sest ta julges katsetada uusi asju. Paar aastat tagasi tehti Hendrixi väljaandmata lugudega plaat, mis oli ikka nii menukas, hoolimata sellest, et ta surmast on möödunud pea viiskümmend aastat. Muusikas on oluline originaalsus ja Hendrix on kindlasti üks kõige silmapaistvamatest originaalidest.

 

Kas teil on soovitusi või julgustussõnu tänapäeva noortele muusikutele?

Kui muusika vastu on kirg, siis sellest võib saada toreda karjääri, aga kindlasti tuleb vaadata seda pikemas perspektiivis. Siin Eestis on lihtne saada kiiresti kuulsaks, aga tihtilugu peatub selle kuulsusega areng. Võib-olla probleem ongi see, et saadetakse lavale muusikud, kes pole tegelikult selleks valmis, ja lavalt maha tulles mõtlevad nad, et ongi juba kuulsad. Seetõttu ei keskenduta enam enesearengule. Paari aasta pärast tuleb keegi uuem ja huvitavam jälle peale ja nad unustatakse ära. Artistil peaks olema mingi periood, kus ta nii-öelda endasse investeerib ning keskendub oma instrumendi või hääle suurepärasele valdamisele – see on see baas, millelt hiljem edasi minna.

 

Aleksei Kruglov-Jaak Sooäär Quartet (Venemaa-Eesti) esineb Talvejazzil neljapäeval, 28. veebruaril kell 19.00 Kumu auditooriumis.