Jarle Bernhoft: “Peaksime õppima, kuidas eriarvamuste keskel end siiski mugavalt tunda!”

28. aprill 2019
Minna Sild

Jarle Bernhoft on tagasi Jazzkaarel, seekord koos oma bändiga The Fashion Bruises. Grammy’le nomineeritud Norra multi-instrumentalist, laulja ja laulukirjutaja on varasemalt öelnud, et tema loomingut tasub kuulata avatud meeltega, sest ta võib iga hetk kannapöörde teha. Täpselt nii ta tegigi, minnes 2018. aasta albumiga “Humanoid” tagasi muusikategemise lätete juurde, vastupidiselt oma eelnevale loomingule, mille käigus kasutas rohkelt digitaalseid efekte. Jazzkaare veebireporter Minna Sild vestles Bernhoftiga enne soundcheck’i ning teemadeks tulid enesekindlus, ebamugavus, inimestevaheline kontakt, läbipõlemine, edu mõtestamine ja muusikut ennast inspireerivad lood ning kontsertelamused.

 

Kuidas on tunne tagasi Eestis olla?

 

Ootan juba, et saaksin enne kontserti vanalinnas jalutada, see on teil imeilus!

 

Millised on sinu rituaalid enne live-esinemisi?

 

Täna on eriti uus tunne, kuna me ei ole bändiga kolm kuud koos mänginud. Olen vahepeal sooloesinemisi teinud. Minu jaoks on ideaalne, kui sooloesinemised ja bändiga esinemised käivad vaheldumisi ning käsikäes. Usun, et tänane live tuleb ideaalne, sest oleme varem palju koos mänginud, kuid nüüd ei ole üksteist kolm kuud näinud – seetõttu oleme eriti elevil ja energiat on palju!

 

Kui sa esimest korda Jazzkaarel esinesid aastal 2016, siis kirjutasin sinu kontserdi kohta arvustuse ja tõin välja, et sa oled justkui “Skandinaavia latiino”, sest kütsid ruumi ja eestlased kolme sekundiga kuumaks nii, et kõik tantsisid.

 

Jah, ma mäletan, et see oli väga vägev esinemine. Aitäh! Võtan selle latiino mõtte endaga kaasa.

 

Mida me tänaselt kontserdilt oodata võime, nüüd kui oled tagasi koos oma bändiga The Fashion Bruises?

 

Tänane saab olema valjum. See on kindlasti teistsugune energia. Tegemist on rohkem rock’n’roll bändiga. Minu jaoks on väga oluline, et kui olen laval koos teiste inimestega, siis mängin nendega koos, mitte ei kasuta neid taustana – me oleme üks tervik.

 

Teie kõige uuem album “Humanoid”, mis ilmus aastal 2018, kannab võimsat sõnumit, mille keskmes on inimeste vahel oleva kontakti tähtsus. Kuidas see sõnum inimesteni jõudnud on?

 

Tunnen, et minu peamised kuulajad on selle sõnumiga hästi haakunud. Tunnen, et olen seotud inimestega, kellele muusikat teen. Usun, et enamus meist jagab sama tunnetust näiteks selle osas, kui väga me oma telefonidest sõltume. Usun, et inimesi tõmbab minu muusika juures just selle inimlik osa. Ma ei tea, kui palju me uue albumiga fänne juurde oleme saanud, aga see polnud ka selle albumi mõte. Mõtlesin just täna hommikul selle peale, et kui edu definitsioon on mängida suurtel staadionitel, siis minu kohta see ei kehti. Paaril korral olen mänginud nii, et kuulamas on rohkem kui 10 000 inimest, samas mõnikord on kohal ainult 200-300 inimest ning ülejäänud on taustamass. Aga mulle meeldib igaühele otsa vaadata ja intiimsemas õhkkonnas kontakti luua. “Humanoid” albumi eesmärk oli väljendada seda, mis minu jaoks hetkel oluline on ja kui see inimesi kõnetab, on mul hea meel.

 

Me oleme samal lainel, mul oli plaanis sinu käest küsida, kas ja kuidas sa defineerid enda jaoks edukust?

 

Võtame näiteks koomiksid, ma olen nende suur fänn. Enamus inimesi ei tunneks tänaval ära Alan Moore’i, kes on väga tähtsa koomiksi “Watchmen” looja. Aga teatud inimeste jaoks on ta tohutult oluline. Ma tahaksin samasugune olla. Mitte pidevalt tähelepanu keskmes, aga aeg-ajalt oleks tore jalutada võõras linnas nii, et inimesed mind ära tunnevad tänu sellele, et nad hindavad mu loomingut ja selle tähendust. Minu jaoks pakub kõige suuremat rahuldustunnet see, kui inimesed üle kogu maailma tunnevad, et minu looming nende elu rikastab. See on minu jaoks edukus.

 

Kuidas publik ja õhkkond saalis sind mõjutavad, kui sa laval oled?

 

Ma olen üsna kahe vahel, kas peaks minema kaasa saalis oleva õhkkonnaga või püüdma seda soovitud suunas mõjutada. Vahel kui mängin mõnel festivalil päevasel ajal, siis ei olegi mõtet inimesi tantsima meelitada, kui nad murul istuvad, oma õlut naudivad ja päikest võtavad. Siis muudan ise suunda, mängin rahulikumaid lugusid ja meelitan nad kaasa neile sobivas olukorras, ei püüa panna neid midagi muud tegema. Aga Vaba Lava laadses kontekstis on oluline inimesi oma energiaga nakatada ja täna me seda kindlasti ka teeme. Enamjaolt see toimib, vahel ka mitte, kuid meie anname ikka oma parima.

 

Kas laval esinemine on sinu jaoks töö?

 

Kui aus olla, oli mul hiljuti veidi keerulisem periood, võib-olla oli tegemist isegi läbipõlemisega. See oli tuurijärgne meeleolulangus, mis mulle juba tuttav on. Tuuri käigus muutub laval olemine ja inimeste positiivne tähelepanu justkui sõltuvuseks, kuid koju jõudes avastad, et sa pole enam oma lastega nii lähedane, sest oled eemal olnud. Ma armastan oma lapsi ja nemad armastavad mind, nende jaoks ei ole ma ägedam, kui laval olen. Pärast tuuri veetsin mitu nädalat kodus ristsõnu lahendades ja tol hetkel tundus reisimine väga väsitav. Vajasin puhkust ja oli väga hea tunne lihtsalt kodus olla.

 

Vahel olen end isegi süüdi tundnud sellepärast, et saan tegeleda täiskohaga sellega, mida kõige rohkem armastan. Võib isegi tunduda, et see ei ole päriselt väärtuslik töö, aga samal ajal tean, et inimestele läheb mu muusika korda ja see on ka oluline. Vahel mõtlen inimestele, kes töötavad näiteks ÜROs ja tunnen, et see on õige töö ja mina peaksin ka midagi sellist tegema. Arvan, et on väga inimlik kahelda selle väärtuses, mida me teeme.

 

Kõlab nii, et sa mõtled suuremalt kui sina ise ja hoolid sellest väärtusest, mida sa maailmale pakkuda saad.

 

Tõsi, võtan selle mõtte endale südamesse. Arvan, et kahtlemine on teataval määral alati minuga kaasas käinud. Vahel kadestan inimesi, kes on täiesti enesekindlad.

 

Kas sa usud, et enesekindlad inimesed on päriselt olemas?

 

See on aus küsimus, ma pole kindel. Mõned ikkagi tunduvad lõpuni enesekindlad).

 

Kuidas sina neid päris ehedaid kontakte teiste inimestega lood? Kuidas sa hoidud digitaalse maailma liigestest mõjudest?

 

Ma väldin olukorda, kus digitaalne maailm on mu peamine infoallikas. On väga oluline tõsta oma pea nutiseadmelt ja rääkida inimestega. Norras on käimas üks ilus projekt, mille eesmärk on tuua kokku inimesi, kes on vastandlikel arvamustel. Nad saavad võimaluse raamatukogus 30 minutit omavahel mõtteid vahetada. Mõtlen enda elule, et kui tihti mina vestlen kellegagi, kes on absoluutselt vastandlikul arvamusel? See ei ole mugav ja ma arvan, et me peaksime kõik rohkem ebamugavust kogema. Peame õppima, kuidas eriarvamuste keskel end siiski mugavalt tunda.

 

Minu jaoks tähendab päris kontakti loomine pidevalt endast parima andmist. Ma ei taha näidata vaid õpitud oskuseid, vaid oma hinge nende taga. Minu jaoks on parimad komplimendid näiteks “Mulle väga meeldis su kontsert ja tavaliselt ma üldse sellist muusikat ei kuula” või “Minu jaoks ei ole muusika tavaliselt oluline, aga sinu muusika läheb mulle korda”. Selliste komplimentide puhul tunnen, et olen kellelegi midagi uut näidanud, pehmel ja turvalisel moel. Minu läbimurde aeg oli 7-8 aastat tagasi, kui maailmas oli majanduslikult keerulisem olukord ja siis oli inimeste jaoks eriti oluline kogeda seda, et elav muusika viib nende mõtted eemale muredest ja südamevalust.

 

On ülimalt tore, kui on võimalus vaadata kedagi laval – loodetavasti mind -, kes viibib hetkes ja see hetk nakatab inimesi. Ka minu enda jaoks teeb hea muusika täpselt sedasama, näiteks Bon Iveri lugu „Re: Stacks“. Kui seda lugu esimest korda kuulsin, sõin parasjagu õuna ja pidin söömise katkestama, sest tundus, et söömise hääl rikub loo maagia. Jäin lihtsalt istuma ja olin täiesti paigal, samal ajal seda lugu mitu korda järjest kuulates. Soovin ka ise sellist meeleolu luua.

 

Vahel saab ka minul muusika kuulamisest villand ja ma tahan kuulda hoopis linnahelisid võiõi mõnd lugu, mis mind eriliselt liigutab. Näiteks Kanada laulja Leif Vollebekki “Elegy“ võiksid kindlasti kõik kuulata. Minu muusika eesmärk on samuti aidata inimestel hetke nautida ja elu tähistada.

 

Kes on artistid, kes sinu arust oskavad väga hästi laval kuulajatega inimlikku sidet luua?

 

Käisin hiljuti kahel kontserdil – esimene oli Unknown Mortal Orchestra Uus-Meremaalt. Nende suhe kuulajatega oli väga ilus ja tagasihoidlik. Teine oli Tedeschi Trucks Band. Soovitan väga neid mõlemat kuulama minna. Lisaks on minu südames väga erilisel kohal Anderson Paaki live’id. Mulle meeldib kuulata suurepärased muusikuid intiimses õhkkonnas, sest seal sünnib maagia.

 

Jazzkaar saab sel aastal 30. Mida sina 30-aastasele iseendale tagasivaadates soovitaksid?

 

Naudi järgmist kümmet aastat, need saavad olema sinu senise elu parimad. Kui ma olin 30, hakkasin õppima inglise kirjandust, arvasin, et on aeg päriselt täiskasvanuks saada ja õpetaja ametit pidama hakata. Lõpetasin oma pooleldi eduka rockband’iga tegevuse ja tahtsin loobuda muusiku elukutsest. Kuid üks asi viis teiseni, hakkasin uuesti lugusid kirjutama ja mu esimene sooloalbum tuli välja, kui olin 33-aastane. Abiellusin ja sain lapsed. Need on olnud minu elu tähtsaimad sündmused. 30ndad on murranguline aeg.

 

Bernhoft & The Fashion Bruises

27. aprillil kell 23.00 Vabal Laval

 

Koosseis:

 

Jarle Bernhoft – vokaal, kitarr
Nicolay Tangen Svennæs – klahvpillid, vokaal
Vemund Stavnes – bass, vokaal
Fredrik Wallumrød – trummid, vokaal

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit!