Jazzkaare avakontsert suure reede õhtul viis publiku vähemalt kolmesaja valgusaasta kaugusele kosmilisele teekonnale, mis hõlmas endas heli-, ruumi- ja valgusemängu.
Müstika sai alguse juba saali sisenemise hetkel, kui kontserdikülastajad kahekaupa hämaras käänulises tunnelis helide poole liikusid. Õhus oli tunda hämmingut ja ootusärevust. Performance’i-laadse kontsertrännaku käigus kõlasid helid saalis nii eest, tagant kui ka külgedelt, peegeldudes erinevatelt tasapindadelt. Prepareeritud klaver, live-elektroonika, fonogrammid ja vokaal sulasid ühte ning tekitasid erilisi võnkeid ja improvisatsioonilist õhkkonda. Ootamatud saksofonihelid panid nii mõnegi kontserdikülastaja mängijat silmadega muuseumisaali lae kõrgustest taga otsima. Ülo Kriguli spetsiaalselt Jazzkaare 25. sünnipäevaks loodud teos pakkus oma nime ja esitamise asukoha vääriliselt tõelise lennukogemuse.
Publiku muljeid kogusid Minna Sild, Helen Männik ja Ester Bogdanov.
Jana ja Kristjan: Väga huvitav! Väga-väga põnev oli! Oleme uustulnukad ehk täitsa esimest korda Jazzkaarel ja jäime rahule. Oleks oodanud võib-olla natuke rohkem jazzi. Kontserdi algus oli väga põnev, viis täitsa kusagile mujale maailma.
Ülo: Väga huvitav elamus! Alguses oli ikka soov plaksutada, aga kui aru sain, et tegemist ongi ühe suure teosega, siis sai see soov otsa. Huvitavad kõlavärvid ja väga kihvtilt oli suures ruumis kajaga mängitud. Mulle meeldis, kindasti astun veel kontsertidelt läbi.
Mari ja Arbo: Meile väga meeldis! Oleks võinud ehk natuke pikemgi olla. Labürint (sissepääs kontserdipaika – toim) oli väga põnev! Kohati tekkis kogu selle huvitava rännaku keskel tunne, et mis saab edasi, sest ootasime ja lootsime ikka kogu aeg, et midagi juhtuks. Aga muidu oli huvitav, tuleb veel natukene mõelda, mida kogu selle rändega öelda taheti!
Tiina: Kontserdile sisenemine oli väga-väga lahe! Tõeline kogemus omaette! Kontserdilt endalt ootasin võib-olla natuke rohkem, kulminatsioon jäi minu meelest puudu. Aga muidu väga suur elamus!
Katrin, küljendaja: Väga meeldis. Huvitav oli. Uinutav. Lõõgastav.
Rein Lang: Väga huvitav kontsert. Visuaalne värvide mäng segunes helidega. Eks see ole teatud kindel helikeel, kuid koht ja valgus on need, mis panevad muusika mängima. Koht on väga nõudlik, akustika eriskummaline.
Joonas Hellerma: Pime oli. Muusika vajab seedimist. Jazzkaare seisukohast olen üllatunud, kuna tegu ei olnud jazzmuusikuga. Publikus valitses nõutus, kuhu see kõik edasi läheb…
Mihkel Mälgand: Esimene mulje oli, nagu siseneks lennuki musta kasti. Hääled. Müra. See läks sujuvalt kontserdi põhiosaks üle. Elasin väga sisse, helid pääsesid mõjule.
Ester Bogdanov: Tundus, nagu siseneksin paralleeluniversumisse – normaalsest argimelust meresügavustesse või kosmoseigavikku. Ajataju kadus hetkel, mil lennusadama võimsates angaarides hakkasid mängima valgus ja akustika, lisandusid publikuenergia ja ootus ning etteaimamatus, kuhu teekond edasi viib – kas sinna, kuhu suundub süda, või sinna, kus puudub kontroll tahte üle.
Andres (51), ehitusinsener, ja Riina (51), proviisor: See oli hüpnootiline. Mulle tundus, et me polnud mitte kosmoses, vaid veesügavustes. Väga meeldiv helide maailm.
Marian (29), jurist: Ma ei teadnud, mida tänaselt õhtult oodata, ning olen praegu üsna pahviks löödud. Kohati unustasin ära, et olen Jazzkaarel, alles saksofonihelid kontserdi teises pooles tuletasid seda uuesti meelde. Huvitav oleks näha, kuidas selline teos on üles kirjutatud – või eksisteerib see ainult helilooja enda peas?
Helen (46), lasteaiaõpetaja, ja Piret (45), TÜ spetsialist: Kummaline kogemus ja sobis Lennusadamasse hästi. Valguse- ja varjumäng tekitas vahepeal suisa hirmu. Mul oli kogu aeg tunne, et kohe hakkab kontsert pihta, aga siis juba lõppeski ära. Kohati kiskus monotoonseks, aga samas tore, et tehakse midagi teistmoodi.
Lea (57), haridustöötaja: See oli muusikaline performance. Silmad kinni oleks olnud parem kuulata. Ootasin pidevalt midagi veel, kuid ilmselt lõppes see teekond täpselt õige koha peal, kulminatsioon toimub iga külastaja jaoks mõnel järgneval Jazzkaare kontserdil.
Marika (52), osakonnajuhataja: Kui imeline on olla meie planeedil ja kogeda seda, mis võib toimuda kolmesaja valgusaasta kaugusel! Arvan, et käisime isegi kaugemal ära. Inimesed peaksid olema avatud uuele, seda pole võimalik vältida. Jazzkaart pole ka võimalik vältida, mul on piletid olemas juba mitmele kontserdile!
JAZZKAARE AVAKONTSERT: ÜLO KRIGUL „LEND NR JK025“
18. aprillil 2014 kell 20.30 Lennusadamas
Koosseis:
Kadri Voorand – vokaal
Kaia Karjatse – gongid
Mart Taniel – prepareeritud klaver, elektroonika, visuaalsed lahendused
Peedu Kass – bass
Reigo Ahven – löökpillid
Siim Aimla – saksofonid
Tammo Sumera – helirežii
Ülo Krigul – prepareeritud klaver, harmoonium, fonogrammid