Estonian Folk Orchestra – kõlab uhkelt. See on tõepoolest unikaalne eksperiment, mille käigus sünnib eesti pärimusmuusika baasil ainulaadne ja senikuulmatu muusika. Orkestris on kõrvuti seatud instrumendid, mida tavaliselt laval koos ei näe – torupilli, lõõtsa ja kandlete kõrval ka löökriistad, kitarr, saksofonid, viola da gamba… Sellisel muusika tegemise protsessil on eeskätt pedagoogiline tähtsus, rõhutab idee autor Tuulikki Bartosik intervjuus Ivo Heinloole. Tõepoolest, mis saab veel paremat olla kui rõõm üheskoos musitseerimisest ja ühise õnnestumise tundest, mis kahtlemata ka kontserdil erilist fluidumit tekitab ja publikut kõnetab.
Viimasel ajal Stockholmis elav Tuulikki Bartosik ongi üks Eesti nüüdisaegse pärimusmuusikaelu peamistest mootoritest. 2006. aastal pani ta koos Celia Roosega aluse EMTA pärimusmuusika erialale ning arendab juba aastaid Soome, Rootsi ning Eesti pärimusmuusika-alaseid kontakte. Paljude muude tänuväärsete initsiatiivide seas on Bartosik olnud tihedalt seotud ülipopulaarse pärimusmuusika õppelaagriga Eesti Etno, mille tegemistega on küllap kursis kõik, kes mingilgi määral Viljandi folgifestivali ajalugu on jälginud.
Millest tekkis mõte asutada Estonian Folk Orchestra?
2011. aasta mais, kui toimus esimene ühine projektinädal EMTA ja TÜ VKA pärimusmuusika tudengitega, taipasin, et pärimusmuusika õppele ning tudengite pillimängutasemele ja tulevikule muusikuna tuleb kasuks, kui õppetöö toimub mingil perioodil kõigil Eestis õppivatel pärimusmuusikutel üheskoos. Mul on endal suures pärimusmuusikaorkestris mängimise kogemus Stockholmi Kuninglikus Muusikakõrgkoolis õppimise ajast ning ma tean, kuidas osalemine sellises orkestris viib edasi üksteise kuulamise võimet, tolerantsust nii muusikas kui ka inimesena ning tugevdab tudengite identiteeti muusikutena. Eesti on nii väike riik ja meil on ligi 40 nii bakalaureuse kui ka magistritasemel õppivat pärimusmuusika tudengit. Miks mitte ühendada jõud ja teha midagi, mis annab kõigile osalejatele positiivse tunde ja annab eesti pärimusmuusikale nii meil kui mujal laiemat kõlapinda.
Kas selline ettevõtmine kajastab mingil määral ka uusi trende-suundumusi mujal Euroopas? On ju olemas ka selline rahvusvaheline organisatsioon nagu European Network of Folk Orchestras…
Viimasel ajal on tõepoolest erinevatel konverentsidel jutuks tulnud, et selliseid orkestreid tekib järjest rohkem, Mulle oli see üle-euroopaline võrgustik varem tundmatu ning algatasin Estonian Folk Orchestra projekti sellest sõltumatult. Samas tuli väga hea üllatusena uudis, et ENFO on huvitatud meiega koostööst.
Tundub, et kogu selle kurjuse ja häda vastu, mis maailmas viimasel ajal võimust tahab võtta, vastavad pärimusmuusikud ühendatud jõududega läbi muusika. Ja miks ei võiks olla selliseid orkestreid üle maailma (ilmselt ongi, aga me lihtsalt ei tea kõiki), mis eksisteerivad käsikäes sümfooniaorkestrite ja bigbändidega. Pärimusmuusikud on ja jäävad alati koos mängima, kas siis organiseeritud koosseisudes või niisama oma lõbuks.
Kuidas olete valinud esitatavat muusikat ja muusikuid orkestrisse?
Alustasime Jonas Knutssoniga sügisest materjali ettevalmistamist Stockholmis. Mängisin osad lood ise linti, kuulasime eesti arhiivilindistusi ning vaatasime Youtubest kaasaegse eesti pärimusmuusika esitusi. Otsustasime kirjutada ka omaloomingut. Hetkel on kavas lugusid minult, Robert Jürjendalilt, Jonas Knutssonilt, hulgaliselt eesti vanemat pärimusmuusikat (pärit arhiivilindistustelt) erinevas vormis, mõned rootsi pärimusmuusika lood. Tegeleme palju improvisatsiooniga ning kontserdil tuleb samuti ettekandele ühine improvisatsioon pärimusmuusika teemadel.
Orkestris osalevad kõik TÜ VKA ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia bakalaureuse- ja magistriprogrammi pärimusmuusikatudengid, välja arvatud need, kes on vahetusõpilastena välismaal. Samuti osaleb paar õppejõudu.
Kuidas kohtusite Jonas Knutssoniga ja mis teeb just tema osaluse selles projektis eriliseks?
Jonas Knutsson on Euroopas tuntud nii jazz- kui ka pärimusmuusikuna. Kohtusin ise temaga Stockholmis õppides ning nüüd oleme samas koolis kolleegid. Kuulsin 90-ndate lõpus Jonase ja Ale Mölleri koostööna tekkinud Stockholm Folk Big Bandi, mille osade liikmetega olen ka koos õppinud. See jättis väga sügava mulje ning nüüd, kui Eestis tekkis võimalus teha suurt pärimusmuusikaga seotud orkestrit, siis tekkis mul kohe mõte kaasata aastakümnete pikkuse kogemusega Jonas.
Jonasel on haruldane võime panna inimesed mängima seda, mida ta ette kujutab ning nakatada positiivselt kõiki, kellega ta koos mängib. Tundsin, et minu pidevale tööle tudengite enesehinnangu ning kindlustundega on tarvis tuge ja Jonas on meister kergitama enesehinnangut ning tekitama õnnestumise tunnet inimestega töötades.
Lõpetuseks – väljastpoolt vaadates tundub, et pärimusmuusika on saanud Eestis aastatega aina populaarsemaks. Kas ka tung pärimusmuusikat õppima minna on praegu noorte seas suurenenud?
Tudengite arvu kasv on väga suhteline mõiste. Väga palju rohkem ei saagi vastu võtta, pigem ootaksime nii Viljandisse kui ka Tallinnasse tihedamat konkurentsi. Magistriõppes on konkurents täitsa olemas, bakalaureuses võiks proovijaid olla vähemalt 20 ringis, senise 5–7 asemel.
Oma ajaloo esimese kontserdi annab Estonian Folk Orchestra laupäeval, 21. aprillil Viljandi Pärimusmuusika Aidas. Jazzkaare festivalil esineb see unikaalne koosseis pühapäeval kl 15 Merepaviljonis.