JK: Mike Stern naudib muusikalist kulgemist - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

29/04/2007 JK: Mike Stern naudib muusikalist kulgemist

Intervjuud

Mike Stern tunneb end muusikas kõige mugavamalt, püüdes tasahaaval n-ö mäest üles liikuda. Kohale ei jõua tegelikult kunagi, ütleb ta – üks maailma parematest kitarristidest. Intervjuu toob teieni Ester Eggert.

Vaieldamatult kuulub Mike Stern maailma parimate kitarristide absoluutsesse tippu. Tema austajate hulk järjest kasvab. Kõigest mõned kümned minutid enne oma Tallinna-kontserdi algust nõustub muusik lühikese intervjuuga.

Mike Stern‘iga vestleb Ester Eggert.

Millal hakkasite kitarri mängima?

Alustasin, kui olin umbes 12aastane. Ma kuidagi armusin sellesse. Muusika oli mind alati huvitanud, aga võtnud kätte kitarri, oli see nagu minu valik. Minu ema on klaverimängija ja mõned minu õdedest-vendadest mängisid natukene klaverit. Mängisin ka ise klaverit, kuid soovisin leida oma pilli. Kitarriga alustades hakkasin seda kuidagi kohe armastama.

Kes teid alguses kõige enam mõjutas?

Alguses oli see rohkem… Ma kasvasin üles 60ndatel. Seega Jeff Beck, Jimi Hendrix ja need mehed ning loomulikult B. B. King jne. Siis mõned aastad hiljem hakkas jazz mulle rohkem meeldima.

Kuidas oli teha koostööd Miles Davisega?

See oli vapustav. Õppisin temalt tõesti palju, aga peamine õpitud asi on see, mida õppisin kõigilt muusikutelt, kellega mänginud olen. Mul on olnud õnne mängida koos paljude suurepäraste muusikutega ja ma jätkan seda tegevust. Nende puhul, nagu ka Milesi puhul, meeldib mulle see, et nad mängivad alati südamest. Ja muusika ongi õigupoolest südamest mängimine.

Teie timing on väga impulsiivne. Kuidas te selle saavutate?

Ma ei tea, see on lihtsalt midagi, mis mul on. Mõnikord ma kuulan muusikuid, kes mulle väga meeldivad ja üritan saada neilt inspiratsiooni. Ma töötan pidevalt väga palju muusikaga.

Olete eeskujuks paljudele noortele kitarristidele, kes „kammivad maha“ teie soolosid kuna teil on väga isikupärane stiil. Kas olete kunagi proovinud midagi totaalselt erinevat?

Mitte täiesti erinevat. Tunnen ennast kõige mugavamalt püüdes tasahaaval mäest üles liikuda. (naerab) Kohale ei jõua tegelikult kunagi. See protsess on selline voolav, kuid viimaks… jõuad teatud punkti, kust on hea tagasi vaadata.

Milline on teie suhe vokaalmuusikaga?

Peaksin siinkohal mainima Brian Melvinit. (hüüab mööduva Melvini suunas) Brian! Ma mainin kohe sind. See vägev trummar siin elab Eestis. Oleme aastaid koos mänginud. Ta on üks võimas svingiv litapoeg! Svingib ennast pooleks! Suurepärane muusik! Ta mängib muusikaliselt südamest – nagu ma varem suurte muusikute kohta ütlesin.

Teie 1993. aasta album „Standards“ oli väga põhjapanev. Kas sellele võiks ühel päeval ka järg tulla?

Jah. Võib-olla. Mulle meeldiks tõesti veel natukene standardeid teha. See on üks asjadest, mida mulle tõesti meeldib teha. Antud albumi tegemine oli väga lõbus. Aga viimane plaat „Who Let The Cats Out“ meeldib mulle endale ikka kõige rohkem.

Milline on teie suhtumine õpetamise suhtes?

Mulle meeldib väga õpetada. Õpetan kogu aeg. Olen küll palju tuuril, aga võimalusel annan ikka eratunde. Aga nüüd õige pea teen Itaalias õpitubade turnee.

Kas muusikalist tunnetust saab õpetada?

Jah, ma arvan küll. Mida rohkem mängida, seda paremaks tunnetus läheb. Mõnikord ei juhtu see kohe. Õppides muusikalist keelt paremini tundma, suudad ennast selles ka paremini väljendada. Ja siis see kasvab.

Rääkige palun natukene projektist Jan Gunnar Hoffiga.

Fantastilised muusikud! Olen õnnelik, et tekkis võimalus nendega koos mängida. Terve koosseis on tore. Kuulsin neist New Yorgis, seejärel kuulasin nende muusikat. Veidi aja pärast suhtlesime juba telefonis Janiga ja õige pea proovisime Oslos koos mängida. See oli septembris. Korraldasime ka ühe õpitoa. Väga lõbus oli. Ja nüüd teeme seda siin. Varsti kavatseme välja anda plaadi.