The Brand New Heavies’i muusikat iseloomustab tantsuline gruuv ja lauljataride põhjatu hääl. Esilaulja Honey taevani paisutatav hääl jätab tunde, et ta võimed on piiritud ning et ta suudaks oma suurepärase ja keerulise tehnikaga inimesed ärkvele laulda ka kõige halvemal hommikul.
Oma muljeid kontserdist jagab Jazzkaare veebireporter Marion Pärtin.
Bändi lavale astudes püüdis pilku esmajärjekorras bassimehe valge sädelev pluus ning Simoni sinise helgiga efektikas kuub. Täheldasin, et näo poolest meenutab ta kergelt Mick Jaggerit. Julge riietuse järgi eeldasin, et laval läheb show’ks ning mul oli õigus.
Ansambel esitas läbi aegade oma menukatest lugudest koosneva seti. Kava oli kokku pandud läbimõeldult. Algus oli mahedam, aga hiljem muutus lavaesine tõeliseks tantsumölluks. Ja kuigi kaks minu kõige lemmikumat lugu olid välja jäetud, olin väga rahul. Vähemalt oli mul kontserdi lõpuni ootusärevus, et ehk järgneb minu favoriit. Esimeste lugude seas kõlanud “Have A Good Time” 1994. aastal ilmunud edukalt albumilt “Brother Sister” tõmbas rahva juba rohkem käima. Selle pala ajal panin tähele, kuidas vokaalil oli ainult toetav osa ja publikule mõjus puhas fankilik gruuv. Polnudki eriti palju sõnu vaja, et kuulajaskond end juba vabamalt tunneks. Bänd ja kuulajad olid lõpuks samal tasemel, ammutades üksteise tegevusest energiat ning andes seda ka tagasi.
Klahvpillimeister Matt Steele lõi oma soologa tõeliselt romantilise meeleolu, justnagu oleks erilise klaverivirtuoosi kontserdil kontserdisaalis. Mulle meeldis veel bändi juures, kuidas ka trummar lisaks vokaalidele, Simonile ja bassimehele, kaasa laulis. Tänu sellele täitsid nad ruumi otsast lõpuni, nende lugudes oli, mida kuulata ja millele tähelepanu pöörata. Märkimisväärseks pean veel Simoni ja Andrew’ osavust. Simon pidas oma soolod maha nagu noor kidrajumal, tõstes pilli enda näo ette, pea kohale või suunates horisontaalselt rahva poole. Tema lavaline liikumine oli kaasahaarav, ta nautis oma rolli rahva ees ja suunas oma tegevust neile. Andrew’ fiiling mängimisel on see, mis bändi lugude aluseks on. Soolo ajal ta alustas keeli rahulikult paarikaupa tinistades ja lõpuks tegi hiilgavad biidid. Leian, et pole kuigi palju silmapaistvaid bassimehi, aga tema kohta see kindlasti ei käi. Show’d lisas ka tema riietevahetus – sädeleva särgi vahetas peagi välja kärtsroosa pintsak.
Lugude vahel suhtles bänd elavalt rahvaga, mainides, kui funky on siinne tantsijaskond ja et tõeline rõõm on olla Tallinnas ja näha nii palju inimesi kuulamas – pidid ju jazzkaarelised sel õhtul valima menuka Lizz Wright’i või Merepaviljoni kontserdi vahel. Vaevalt et keegi oma valikuid kahetses. Oma lemmiklugude intro’sid tuvastades rahvas juubeldas, üürgas lugusid kaasa laulda ja põrand meie all rappus sedamoodi, et tekkis batuudi peal hüppamise tunne. Isegi kui püüdsid hetkeks paigale jääda, õõtsutas põrand ikkagi kaasa.
Acid jazz’i teerajaja kontsert Merepaviljonis ületas mu ootusi. Olin seda unes näinud mitu ööd enne kontserdipäeva ja reedel närvitsesin hommikust õhtuni – see tähendas mulle nii palju, et The Brand New Heavies Tallinnasse tuleb ja mul on võimalus neid ise näha ja kuulda. Mitmeid kordi kontserdi ajal sulgesin silmad, et nende muusikat rohkem tunnetada. Olin õnnelik ja hõljusin nagu pilvel, täpselt nii, nagu räägivad nende laulu “Highest High” sõnad: “I had the highest high, that power deep inside, that lifts you up and sets you free like nothing else can.”
Merepaviljon, 27. aprill 2012, kl 22.00
Jan Kincaid – trummid
Simon Bartholomew – kitarr
Andrew Love Levy – bass
Jim Hunt – puhkpillid
Daniel Carpenter – puhkpillid
Melissa “Honey” Larochelle – vokaal
Rita Campbell – taustvokaal
Matt Steele – klahvpillid