Loodus ja Looja hellitavad meie hingi jätkuvalt soojuse ja päikesepaistega, kuigi eks mõistus ole juba sügisootuses. Järjekordsesse sügishooaega on jõudnud ka eestimaine jazzielu ja reede õhtul oli just paras alustada! Pärast eelmise õhtu õdusat valguses kõndimist Kadrioru pargis olid meeled ärevil ja ootasid, mida müstilist pakub ameerika saksofonisti ja helilooja John Coltrane’i 90. sünniaastapäevale pühendatud kontsert. Nimelt olid kitarrist Jaak Sooäär ja saksofonist Aleksander Paal koos kolme kaaslasega võtnud ambitsioonika ülesande ja soovinud teha kummarduse ühele jazziajaloo tähtsamale vaimsele liidrile, John Coltrane’ile. Elavas esituses kavatseti maha mängida 1964. aastal ilmunud album „A Love Supreme“, mis on üks jazziajaloo mõjukamaid heliplaate üldse! Niisiis, kell on 21.10 ning NO99 jazziklubi rahvast täis ja melurikas…
Olin kodus plaadi juba läbi kuulanud, seega eelaimus oli olemas. Eelkõige ootasin vastuseid küsimustele, mis on see „asi iseeneses“, mis John Coltrane’i muusikalise väljaelemise ehk elu ilu harmooniliseks ja sügavaks teeb, millist kultuuri ta välja elab, palju (ja kas üleüldse) ja missugust intiimsust on tunda. Kontserdi alul teatab aga Jaak Sooäär kvinteti liidri rollis, et kontserdi esimeses osas tulevad mängimisele-kuulamisele hoopis mõned Coltrane’i n-ö muud tuntud lood. Lähebki hingestatult-hoogsalt lahti. Esimesed kolm, „Liberia“, „26-2“ ja „Mister Sims“, 1960. aasta albumilt „Coltrane Sound“. Jazzi tüüpvaramu, klassikaline, kindlalt tehtud, hea… Paali kohati lõppematuna tunduv soolo, Sooääre improvisatsioonid. Rütm kindlalt paigas kontrabassi ja trummi näol, klaver toob helivärskust. Kolmas lugu on pühendatud Coltrane’i juuksurile: mõnus jazz-bluus, kitarr ja saksofon uitamas, klaverisoolo. Neljandaks pakutakse lugu Coltrane’i viimaselt plaadilt, õigemini lugude „Jupiter“ ja „Leo“ segu. Ongi kosmoslikult kakofooniline koos vajalike kosmosekäikude ja helidega. Viies lugu, „Central Park Fest“, on pärit ühest nädalast aastal 1960, kui Coltrane salvestas lausa kolm plaati! Hää rahulik äraolemine koos kontrabassisoologa. Kontserdi esimese poole lõpetab rahvamuusika mail tantsiklev, flamenkolik „Olè“. Nautida saab saksofoni idamaisust ning kitarristi ja trummari ühissoolosid.
Kontserdi teisel poolel saab alguse oodatud ülim armastus. Teada on, et John Coltrane sai mõned aastad enne plaadi valmimst ilmutuse ja ilmselt on sellest lähtuvalt süidi kõik neli osa religioonist nii pealkirja saanud kui ka sisuliselt kantud. „Acknowledgement“, „Resolution“, „Pursuance“, „Psalm ehk Elukreedo“, „Kinnitussakrament, „Täideviimine“, „Kiituselaul“. Kuigi Sooäär nimetas neid natuke teisiti. Kuidas kõnetas kvinteti pakutud modaalsus mind ja publikut? Tabasin end ikka ja jälle mõttelt, et kuidas meloodia lugude pealkirjad välja mängib ning kas ja kes neist aru saab. Tunnistan kohe, et mina kolme esimest ei sidunud, viimase ent küll! Kui modaalsuse selged äärmused on huumor ja sakraliseerimine, mingi psühhoteraapiagi, siis tol õhtul nalja ei saanud. See-eest paisus muusikute koosmäng eriti võimsaks – kitarr oli värske, trummimootor toredalt hääles, saksofon hakkas aina rohkem kõnetama, soolod üha vaheldusid. Meeste koosmäng oli igal juhul nauditav, Sooääre juhtiv silmapilgutus ja näpuganäit kindlad. Hea publikutaju. Süidi viimases osas jõutigi haripunkti, anti resoluutselt, kuid rõõmsalt teada, milles on iva. Kiituselaul. Kel kõrvad on, see kuulgu!
Sooäär-Paal Kvintett „A Love Supreme – John Coltrane 90“
16. septembril NO99 jazziklubis
Koosseis:
Aleksander Paal – saksofon
Jaak Sooäär – kitarr
Joel Remmel – klaver
Heikko Remmel – kontrabass
Anssi Tirkkonen (Soome) – trummid
Vaata kontserdi fotosid siit.