Jõulujazz: Intervjuu džentelmeniga uduselt Albionilt - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

15/12/2010 Jõulujazz: Intervjuu džentelmeniga uduselt Albionilt

Intervjuud

Intervjuu detsembri algul Eestis viibinud Briti muusiku ja laulukirjutaja – “mitte lihtsalt laulja-laulukirjutaja, vaid Midase puudutusega muljetavaldava intellektuaali” –, No-Man’i mehe Tim Bowness’iga toob meieni veebireporter Katre Koit.

Pole muud seletust kui see, et TB (Tim Bowness – toim.) jälitab mind, sest rohkem kui korra on juhtunud, et pärast järjekordset illusioone purustavat kogemust No-Man’i muusikat kuulates kirjeldatakse seal üks-üheselt minu tundeid.
/Fänni kommentaar TB blogis/

Inglaslikult talitsetud emotsiooniga tüüne meeshääl laulmas asjust, mis ajavad tugevadki patja närima. Oskus vormida kunstiks ühtaegu tavalisi, samas väljakannatamatult valusaid kogemusi. Mitte lihtsalt laulja-laulukirjutaja, vaid Midase puudutusega muljetavaldav intellektuaal, kes väisas 2010. aasta detsembri alguses Eestit. Teie ees on Tim Bowness – muusik, kelle looming räägib sellest, et elu võib olla küll tänamatu, aga mitte kunagi mõttetu.

Vestluse Tim Bowness’iga vormis sõnadesse Jazzkaar.ee veebireporter Katre Koit.

Kuidas suhtute teooriasse, mille kohaselt igasuguse loomingu eelduseks on loovisiku kriis? Kas (emotsionaalselt) näljane poeet kirjutab parema luuletuse kui tema mõnevõrra õnnelikum kolleeg?

Inimestel kas on vajadus luua või siis mitte. Sellepärast ma ei usu, et kannatus oleks hea ja tähendusrikka loomingu vältimatu eeltingimus. Pean siiski möönma, et emotsionaalselt või finantsiliselt keerulised ajad mõjuvad teiekord meeliteritavalt ja võivad tugevdada teatud kunstnike loomingulisi võimeid.

Kas tunnete end puhastunud (parema) inimesena, kui olete järjekordse laulu või LP oma süsteemist välja saanud?

Oi, absoluutselt! Sellise muusika kirjutamine, salvestamine ja lõppviimistlus, mille üle ma ise uhkust tunnen (ja mis kahjuks alati nii ei ole) on väga katartiline kogemus. Paratamatult tekib seejärel üsna varsti tugev soov taas midagi uut luua – nimetan seda albumijärgseks depressiooniks 😉

Mis on teie sõnum kuulajale? Kommentaaridest, mida fännid teie blogisse jätavad, paistab selgelt, et teie muusika liigutab inimesi.

Ma pole üldse kindel, et mul on mingi konkreetne sõnum. Loodan, et minu looming on alati olnud ja saab olema võimalikult siiras ja aus jätk minu ideedele ja isiksusele ja kui see inimesi liigutab või huvitab, on see enam kui piisav tunnustus.

Kumb on tähtsam – kas tehniline täiuslikkus või elav suhtlemine publikuga?

Minu jaoks on emotsioonide ja ideede edasiandmine tehnika ja võimete demonstratsioonist olulisem. Sellest hoolimata imetlen siiralt teiste pillimeeste tehnilisi sooritusi.

Palun meenutage oma kontserti Eesti saatkonnas Londonis. Kuidas see teoks sai?

Meie kontsert toimus tänu Eesti toonasele suursaadikule Ühendkuningriigis Margus Laidrele. Margus oli juba mõnda aega huvitunud No-Man’i loomingust ja kutsus mu esinema oma viimasele ametlikule üritusele saatkonnas. Õhkkond oli heas mõttes täpselt selline, nagu olin seda saatkonnalt oodanud (plüüž, tume puit jne). Publik kuulas meid suure tähelepanu ja lugupidamisega, tänu sellele oli ka meie esitus väga keskendunud. Nautisin siiralt seda kontserti.

Mis inspireeris teid koostööle UMA-ga? Kuidas te nendest kuulsite?

Jälle tänu Margusele, kes andis UMA-le kuulata No-Man’i 2003. aasta plaati Together We’re Stranger. Meestele plaat meeldis ja nad tundsid selles emotsionaalset sarnasust enda muusikaga. Seejärel saatsid nad mulle ühe loo, mis pidi minema nende uuele albumile. Mulle lugu meeldis. Asusin tööle, kirjutasin sellele sõnad ja esitan seda ka UMA uuel plaadil.

Kuidas pandi kokku teie ja UMA Jõulujazzi kontsertide kava? Palun võrrelge Tartu ja Tallinna kontserte.

Kontserdi kava panid kokku Aleksei Saks ja ürituse peakorraldaja. Nimetatud kaks kontserti olid tegelikult väga erinevad. Sarnaselt Tallinnale on ka Tartu väga armas linn, ühtlasi üks külmimaid, kus ma kunagi olen viibinud. Esinesin kontserdil mantli ja salliga! Tartu publik oli väiksem ja vaoshoitum kui Tallinna oma ja kirik, kus esinesime, olgugi ääretult muljetavaldav, oli kõledam kui Niguliste. See kajastus ka esinemises, mistõttu Tartu kontsert oli rangem ja reserveeritum kui Tallinna oma (kus oli rohkem improvisatsiooni). Mõlemad esinemised olid täiesti oma moodi ja täitsid oma ülesande. Kahe duo (Peter Chilvers ja mina + Aleksei Saks ja Robert Jürjendal) fusioon oli ääretult produktiivne, meeldivalt loomulik ja täiesti pingevaba.

Rääkige veidi Burning Shed’ist – oli online label’i asutamine loogiliseks jätkuks mingitele eelnenud protsessidele? Olete ühes intervjuus märkinud, et mingil hetkel kaotasite usu muusikatööstusse …

Burning Shed tekkis tänu ideele kasutada internetti otsesuhtluseks publikuga, aga ka selleks, et teenida artistidele rohkem sissetulekut. Lühidalt öeldes – muusikatööstuse lepingud ei paista silma erilise artistilembusega. Sellest hoolimata võivad ka muusikatööstuse reklaamikampaaniad ja rahaline toetus osutuda väga kasulikuks ja sellised idalistlikud labelid nagu Domino, ECM, DGM/Panegyric ja Mute annavad ka tänasel päeval välja suurepärast muusikat.

Teie CD-sid on võimatu poest osta. Miks?

Tõsi, väljaspool Burning Shed’i on tõesti raske osta minu autoriplaate, aga CD-sid, mis on valminud koostöös Steven Wilsoniga Porcupine Tree’st (No-Man’i nime all) saab küll igalt poolt kätte. Uurisin järgi ja mul on hea meel öelda, et ka teie Tallinnas asuvas suurepärases Laseringi poes on paar meie albumit täitsa olemas.

Vaatamata sellele, et No-Mani looming on sama kompromissitu ja õhkkonda loov nagu kogu ülejäänud muusika, mida ma teen, on millegipärast just No-Man’ile saanud aastatega osaks kõige rohkem tähelepanu. Tegime paari aasta eest lühikese promotuuri ja hoolimata üleüldisest majandusseisust müüme praegu kummalisel kombel rohkem plaate kui eales varem.
Minu teisi koostööprojekte, näiteks USA bändiga OSI tehtud plaadistus, on samuti üsna lihtne osta.

Olete teinud koostööd mitme muusikalegendiga ja töötanud koos muusikutega nende ’orbiidilt’. Mis on see salapärane sideaine, mis seob teid artistidega, kellaga tunnete tõmmet koos töötada?

Olen tõesti töötanud koos nii mõnegi muusikuga, kelle loomingut kõrgelt hindan, sh Robert Fripp, Peter Hammill, Ian Carr, David Torn ja Japan / Rain Tree Crow trio, Steve Jansen (Sylviani vend), Richard Barbieri ja Mick Karn. Peter on töötanud Brian Enoga. Hindan muusiku juures võimet arendada juba olemasolev materjal tasemeni, milleks ma üksi poleks võimeline.

Mulle meeldib püstitada ja ette sööta struktuure, mida hiljem omapäraselt nihestada; vaimustun siiralt ebaharilikest stiilikombinatsioonidest, mis selle tulemusena tekivad. Üks vahva näide: viisistasin Robert Frippi Soundscape’i, seejärel palusin Aleksei Saksal samal teemal improviseerida. Protsessi tulemusena sündinud ambient’i, laulja-laulukirjutaja ja jazzi mõjude fusioon töötas minu meelest suurepäraselt.

Palun kirjeldage enda ja Peter Chilversi vahelist sünergiat. Oleme töötanud koos 20 aastat ja – vähemalt seni! – suutnud alati luua emiskist midagi. Olgugi et see, mis ma ise teen, on pigem laulja-laulukirjutaja elementide ja minimalistlike klassikaliste harmooniate ja rütmide fusioon, iseloomustab meie koostööd Peteriga pigem jazzilik element – meie muusika sünnib enamasti spontaanselt ja ükski live ettekanne ei ole eelmisega sarnane. Me ei mängi kunagi sama asja kaks korda. Ka minu teised projektid on vahvad, olles siiski rohkem struktureeritud.

Külastasin hiljuti Garry Brookeri kontserti ja kui esitamisele tuli The Whiter Shade of Pale, kuulasin seda püsti seistes. On teil ka nooruspäevist südames mõni n-ö pehme koht?

Miles Davis, Joni Mitchell, David Bowie ja Pink Floyd on artistid, keda olen erinevatel põhjustel juba maast madalast imetlenud. Aga emotsionaalne ’pehme kohake’ on mul Kate Bushi, Genesise ja Prefab Sprouti suhtes. Tundelised ballaadid teevad mu relvituks ja see stiil kukub eelnimetatuil väga hästi välja.

Kontserdid Eestis:
TIM BOWNESS, PETER CHILVERS & UMA (Eesti – United Kingdom)
2. detsembril 19.00 Tartu Jaani kirikus
3. detsembril kell 19.00 Niguliste muuseumis