Jõulujazz: Kadri Voorandi edukas aasta - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

06/12/2010 Jõulujazz: Kadri Voorandi edukas aasta

Intervjuud

Intervjuu Kadri Voorandiga toob Jazzkaare veebi lugejani Ivo Heinloo.

Lõppema hakkav aasta on olnud Kadri Voorandi jaoks tegusam kui kunagi varem. Erinevaid ansambleid ja projekte, mille osaliseks noor lauljatar end nimetada võib, on nüüdseks kogunenud sedavõrd palju, et Kadril hakkab ka endal arvestus sassi minema. Jõulujazzil esineb ta kahe koosseisuga – vokaalansambel Estonian Voices on päris värske projekt, trio koos Taavo Remmeli ja Virgo Sillamaaga aga juba tuntud ning aasta jooksul nii kodu-kui välismaal hulganisti austajaid võitnud bänd.

Estonian Voices on võrreldes su trioga praegu veel vähem tuntud projekt. Palun räägi, kust sellise vokaalansambli idee tekkis?

Anne Erm soovitas mul vokaalansambel kokku panna seoses sellega, et järgmisel aastal tuleb üks M-Pact´i liige siia workshop’e tegema. Muidugi pole see läinud kergelt – praeguseks on meil koosseis olemas, kuid kõigil on äärmiselt tihedad graafikud. Kõik ansambli liikmed on ju tohutult aktiivsed muusikud, mitte küll tingimata džässi vallas. Kaks noormeest dirigeerivad ja laulavad kõikvõimalikes koorides ning meie kõige uuem liige mängib peale laulmise ka väga aktiivselt klaverit ja on ka paljude teiste koosseisude asendamatu liige.

Ka järgmisel Jõulujazzil on meil kontsert planeeritud ja siis on hea näha, mida on aastaga suudetud ära teha. Eks me anname vahepeal ka kontserte. Kuidas muidu üks vokaalansambel ikka areneda saab. Seltskond, kes kokku tulnud, on küll tõeliselt lahe.

Keda maailma tippudest eeskujuna silmas peate?

Take 6-i peetakse ikka vokaalansambliks nr. 1. Teine põhiline punt, millest alati räägitakse, on Manhattan Transfer. Üks Ukraina ansambel nimega ManSound on ka Eestis mitu korda käinud. Nemad on mulle isiklikult võib-olla ehk kõige suuremaks eeskujuks, eelkõige oma seadete poolest.

Take 6-i hiljutisele kontserdile jõudsid?

Kahjuks mitte. Nad on mind juba varajasest noorusest paelunud, aga seni pole õnnestunud neid veel päriselt näha.

Mis sulle endale sellest aastast kõige teravamalt meelde on jäänud?

Nii palju on juhtunud… Ma arvan, et trio, millega ka Jõulujazzil esineme, ongi minu jaoks kõige olulisem sellel aastal käsile võetud projekt. On üllatav, kui hästi trio kontserdid on igal pool vastu võetud.

Oleme Virgoga mõlemad väikest viisi luulefännid, meile meeldib luuletusi läbi töötada. Sõna võlu on meie jaoks inspireeriv. Seepärast jagub ka motivatsiooni muusika kirjutamiseks.

Sõnal on suurem osakaal ja muusika on pigem illustreeriv. Samal ajahetkel, kui laulu esitan, näen, kuidas inimesed minuga kaasa tulevad. Sellises kontaktis tekib tunne, et võiks teha ükskõik mida….väga kihvt!

Võrreldes Jazzkaare kontserdiga kevadel on praegu juba mitu uut lugu lisandunud. Oleme vahepeal palju esinenud ja palad on võtnud mingisuguse kindlama kuju. Meie lood on lahtiste otstega ja omapäi esinemise käigus arenenud.

Mille järgi sa luuletajate tekste valid?

Ilmselt ikka sisu järgi. Mina isiklikult valin sellised, millesse suudan sisse elada. Natuke dikteerib valikuid ka luuletuse vorm. Olen küll ka vabavärssi viisistanud, ega see ka päris võimatu ülesanne pole.

Kuidas trio teiselpool Atlandit, kodu-ja välis-Eestit ühendaval Jõekääru jazzifestivalil Kanadas vastu võeti?

Kanadas oli meil tohutu menu. Kuigi suur hulk publikut ei saanud eesti keelest aru, tulid inimesed kallistama ja tänama sama kontserdi eest veel kaks päeva hiljemgi.

Millest see tuleb, et võõras keeles lauldud laulud keele mittevaldajatele nii sügava mulje jätavad?

Kuna luuletuses on nii vähe sõnu, mida kirjanik on kasutanud, siis on iga sõna oluline ja eriline. Kui lasta kogu see tekst endast läbi ja luua tähendus eranditult kõikidele sõnadele, siis ei olegi enam võib-olla oluline, et kuulaja keelest aru saaks. Äkki tajub ta seda sisu siis juba kuidagi teisel kujul. Ma vähemalt loodan.

Poris esinesid tänavu ka. Kuidas seal läks?

Pori on nii suur festival, et seal on igal kontserdil alati publikut. Vastuvõtt oli väga soe. Kui esinesime Apollo Stage’il, tabas meid parasjagu paduvihm ja terve hulk inimesi tuli varju alla meie kontserti kuulama. Tekkis väga äge atmosfäär.

Leidsid aega ka teisi kontserte kuulata?

Jah. Mitmed soomlased jätsid väga sügava mulje, nende hulgas näiteks Mikko Innanen oma grupiga.

Kuidas sulle tundub koos DJ-ga esinemine?

Oli tõepoolest vahepeal üks selline ettevõtmine, kus koos Danel Aljoga improviseerisime Hannes Kalamäe väljavalitud miksi taustal. Kasutasin taaskord luuletekste. Põnev oli ja nalja sai kah!

Mõnes mõttes on see üsna risky business ka. Sellises situatsioonis on nii palju ruumi, mida täita, et võib pikaks ajaks ette ennast tühjaks laulda, aga eks seegi ole juba omaette kunst, kuidas seda energiat siis tagasi hoida või juurde genereerida. Samas on vahel harva päris hea endast kõik anda.

Oled väga oluline osa ka Tanel Rubeni kvintetist, mis on üks viimaste aastate esinduslikumaid kollektiive Eestis.

Jah, me muide salvestasime suvel uue plaadi materjali, mis on nüüd praktiliselt salves. Taneli uus kava on väga hea. Lood on küll üsna erinevad üksteisest, aga bänd on niivõrd kokku kasvanud, et helipilt muutub aina ühtlasemaks ja muusikaliselt läheb üha huvitavamaks. Me tunnetame üksteise muusikalist keelt järjest paremini. Tekib taoline lavaline olukord, kus võib juba nö. ennustada, mida keegi kavatseb, aga samas on ikkagi palju üllatusmomente ja see ongi suurepärane kombinatsioon.

Esinesime hiljuti Pariisis ja Brüsselis, publik oli väga rahul ja õnnelik. Instrumentalistid publikut ehk otseselt nii palju võib-olla ei taju, aga mina olen see, kes vaatab kuulajaile otsa ja tõdeb, mis toimub. Eks tuleb tunnistada, et Prantsuse või Belgia publikuga on natuke kergem kontakti saada kui näiteks Rootsis või Soomes.

Taneli muusika kohta ei saa öelda, et see mingi konkreetse rahvusliku kuuluvusega muusika oleks. Folkloori eksootika võiks ju iseenesest lihtsamini avada võõramaise kuulaja kanalid. Teha mitte-rahvusliku koloriidiga muusikat on igal juhul keerulisem väljakutse. Muusikat, mis ei ütle kuulajale, kust sa pärit oled.

Kas rahvuslik koloriit on oluline?

Eestis on mõned suurepärased näited folkloori põimimisest jazzmuusikasse nagu Helletuse, kes on võtnud aluseks regilaulu. Usun, et selline muusika haarab nii kodumaist kui võõramaist kuulajat.

Tanelilgi on üks lugu, mis sarnaneb pisut labajalale. Vaevalt, et keskmine belglane labajalga tunneb, kuid kindlasti tajub ta selle muusika eksootilisust ja mingit omapärast rahvuslikku elementi.

Kogu selle kontserttegevuse kõrval oled ju ka üliõpilane. Mis teemal sa lõputööd kirjutad?

Ma püüan leida ühisosa traditsioonilises bel canto’s ja tänapäeva popjazz-vokaaltehnikates. Seda, kuidas hääleaparaat tegelikult mõlemal juhul üsna sarnaselt funktsioneerib. Mõte on selles, et näidata erinevate vokaaltehnikaõpetuste samasugust toimimist ning seda, kuidas saavutada kontroll hääleaparaadi üle mistahes stiilis lauldes. Selle kontrolli otsimist nimetataksegi hääleseadeks.

Praegu pole ma veel kindel, kas ma suudan enda jaoks tõestada seda, mida tahan. See on hüpotees. Samas tean ka, et pärast töö valmimist jääb veel palju avastada ja edasi uurida, aga selle vastu ei saa, see on loomulik.

Millest veel laulja võiks lõputööd teha? Loomulikult laulutehnikast! Hetkel õpin kõikvõimalike kõhrede ja lihaste nimetusi. Eesti keeles on igal anatoomilisel terminil oma eestikeelne nimetus, mitte ei piirduta ladina keelest tuletatuga, nii et ajude ragistamist on küll ja rohkem, aga mulle tegelikult meeldib selline “uurimine-puurimine”.

Ja lõpetuseks – Twitter, Facebook või MySpace?

Kõik on muidugi väga olulised, kuigi MySpace on viimasel ajal kuidagi vähem kasutajasõbralikuks muutunud. Varsti peaks mul valmima ka päris oma koduleht, siis muutub kogu info vahendamine oluliselt hõlpsamaks.

Kadri Voorandiga vestles Ivo Heinloo.