Jazzkaarel esineva kuulsa brasiillase mullune heliplaat on tõelne pärl.
Peaaegu sama bändikoosseis, mis tuleb esinema Jazzkaarele, miinus Bugge Wesseltoft, kelle erilise diskreetsusega mängitud klahvpillid selle plaadil on päris muljetavaldavad. Wesseltoft tegi kaasa brasiilia laulukuulsuse mullusel Euroopa-turneel ja pälvis kriitikutelt Joyce’i varjus päris häid kiidusõnu.
Kuid nagu öeldud, püsib norralane stuudiosalvestusel kenasti taustal, ei rõhuta kuskil liiast ka oma fantaasiateküllast huvi jazzi piiridest välja murdmise vastu. See on laulja plaat, Joyce on oluline. Tema hääl, rütmidel hõljuvad meloodiakeerud ja kitarr. See, et brasiillanna mängib huvitavalt kitarri on tema boonus. Paljudele oma kodumaa kuulsatele lauljatele lugusid meisterdanud Joyce on ka ise suurepärane esitaja – õigupoolest parim oma laulude esitaja. Ning kitarr sulandub tema musitseerimisse ülima loomulikkusega. Ta on huvitav instrumentalist.
Portugalikeelse avaloo “A Banda Maluca” lõpetab Joyce ka ingliskeelsele publikule mõistetavate kordustega – “…see on pisut pöörane… on pöörane… pisut pöörane bänd.” See on lauldud niisuguse naljatleva kergusega ja muusika on selle hääle taga esitatud samamoodi vaid pisut nihkes, et teha seesugune sisenemine ühte plaati meeldivalt huvitavaks. Bändi pöörasus seisneb aga naljatlevas normist hälbimises, kui nad alatasa pakuvad mingeid ootamatusi ja krutskeid, samuti üllatavat tõsidust kontrastiks päikeselisele lustimeeleolule.
Kuigi Joyce’i kiputakse väljaspool Brasiiliat nimetama eelkõige bossalauljaks, on tegemist tüüpilise juhtumiga, mille põhjustab kuulaja teadmatus. Umbes samamoodi imelik võiks meile tunduda see, kui keegi ütleb, et kui eestlane, siis küllap tema muusika peab mingi labajalg olema. Bossat teatakse pärast 90ndatel tärganud taashuvi lihtsalt kõige rohkem, kui Brasiilia on muusikate poolest väga rikas maailmakant. Joyce hõlmab sellest päris mitut olulist tahku. Üheks näiteks või xote-rütmidel põhinev “Chuvisco”, millel bossaga pole pistmist, küll aga on selles olemas brasiilia peavoolu-meelelahutusmuusika olulised elemendid. Teine, mis kohe alguses peaks kuulajale selgeks saama, on Joyce’i teatav vanamoelisus ja traditsioonitruudus, samuti tema jazzilembesus. Teda ei tundu huvitavat Tropicalia mikstuur rockist ja muudest välismõjudest, mis alustas Brasiilia muusika vormimist juba 60ndate lõpus. Põhiliselt akustiline heli ja loomulik pillimäng koos muusikute käte- ja mõtteoskusega iseloomustab tema bändi musitseerimist. Ka bossat selle kõige tuntumal kommertslikumal kujul te naljalt ei kuule. Alati on tal selle kõrval ja sees veel midagi.
Plaadikrabinatega ja raadioeetri sahinatega algav “Os Medos” viib kuulaja öistesse kujutluspiltidesse, improviseerivasse meeleseisundisse, abstraktsiooni. “Elamise kartus,” kordavad hääled mitmes keeles, taustaks vabasse uitlusse siirdunud helikangas, intrigeerivad harmooniamängud. Huvitavalt sürr, samas omapäraselt lüüriline heliseiklus. Midagi niisugust, mida kujutaks täie õigusega mängitavat Klassikaraadio saates Fantaasia.
Joyce’i hääle tämbrispekter on avar. Eriti hästi kostab see just lähedalt lauldes. Iseloomulikuna kuulub selle juurde tema kalduvus murda häält jazzilikesse helistikesse. Tema liituvad loomulikul moel rütmi- ja meloodiataju. Ning kuna ta kirjutab oma lauludele ise sõnad, siis on tulemus eriliselt terviklik.
Ballaadi “Na Paz” teeb ilmekaks eriliselt riläks flöödisoolo Teco Cardosolt. Sellele järgneb sünkooplikult jätsiv samba “Samba Do Joyce”, kus Nailor Proveta mängib huvitava saksofonisoolo. Tutty Moreno – Joyce’i abikaasa – leidlik trummimäng väärib eraldi kiidusõnu.
Skättiva vokaliisiga “For Hall”, kus koos hääl, flööt, kitarr ja õhuliselt tikkivad löökpillid, on särav näide brasiilialikust bossamõjuga muusikast, mis tantsiskleb nõtke kergusega, maapinda peaaegu mitte puudutades. Seal on päikest ja kõike varjutavat elurõõmu. Teine samasugune vokaliisiga instrumentaal on vähem kui paariminutiline “Pause, Bitte”. Suurepärane joovastav rõõmurohi, mis mõjub kiiresti.
Legendaarse prantsuse estraadihelilooja Paul Misraki prantsusekeelne ballaad “L’Etang” maitsestab šansooni keerleva liikuvuse bossa horisontaalse kulgemisega. Tekib võluvalt nukker-unistav meeleolu, mis kord avardub valsikeerdudes, siis aga aheneb taas seesmisse mõttetunnelisse. Suurepärane miniatuur, üks personaalne universum, nagu hea laul olema peabki – tarretunud aeg.
Teine frankofiilne laul “Mal Em Paris” pajatab Pariisi-armastusest ja on taas õhustikult omapärane.
“Galope” on plaadi üks järjekordseid pisiveidrusi. Selle autor on bassist Rodolfo Stroeter ja lustakas galoppimine siin tõesti ka toimub. Wesseltoft on loo alguses Fenderil absoluutselt tema ise oma parimas headuses. Ei saa küll aru, millest Joyce laulab, kuid tekstis kordub naljatleval moel Tutty Moreno nimi. Loo vahemängudesse kuulub maitsekat sürri. Muusika, mis kergitab meeleolu puhta rõõmu sfääridesse. Eriline on ka töötlus biitlite 60ndate hittloost “A Hard Day’s Night”. Pisut bluusilik ja gruuviv.
Plaati lõpetav “Tufao” on sarnaselt avapalale “A Banda Maluca” eht-Joyce’ilik. Kogu tema emotsionaalsus ja samasse pakendisse mahtuv kergus-sügavus kõlavad säravalt. Hea näide sellest, kuidas vähe kompromisse tegev muusika võib olla nii meeli köitev kui ka keha tantsisklema haarav ühtaegu. Võimalik, et kontserdil on Joyce veel huvitavam.
Lood plaadil:
1. A Banda Maluca
2. Chuvisco
3. Os Medos
4. Na Paz
5. Samba Do Joyce
6. For Hall
7. L`Etang
8. Galope
9. A Hard Day`s Night
10. Cartomante
11. Mal Em Paris
12. Pause, Bitte
13. Tufao
Koosseis:
Joyce – vokaal
Nailor Proveta – altsax & klarnet
Teco Cardoso – alt- & sopransax, flöödid
Bugge Wesseltoft – klaver, Fender
Tutty Moreno – trummid
Robertinho Silva – löökpillid
Rodolfo Stroeter – bass