Judith Hill vallutas eestlaste südamed ja sütitas hinged

24. aprill 2019
Christopher Toomberg ja Kristi Oolo

Jazzkaare viiendal päeval, 23. aprillil, esines Vabal laval Californias sündinud Ameerika-Jaapani päritolu laulja-laulukirjutaja-multiinstrumentalist Judith Hill. Artist valdab mitmeid stiile ning liigub kergelt r’n’b ja funky-teemadelt kergelt hiphopi, jazzi ja gospelitoonideni. Ei saa ka mainimata jätta, et Judith Hill on Valges Majas jämminud koos Stevie Wonderi ja Prince’iga.

Sellise kaliibriga artisti muusika võib esmapilgul enamikele eestlastele kauge ja kuumana näida, kuid Judith suutis publiku kaasa haarata ning oma muusika energialaksud publikuni saata. Tema jõuline ning hingest tulev vokaal jäi veel kindlasti pikalt mitmete kontserdikülastajate kõrvu kõlama.

 

Pärast kontserti muljetasid publikuga Jazzkaare veebireporterid Christopher Toomberg ja Kristi Oolo.

 

Mihkel (16), gümnasist, jazzifänn ja akordionivõlur: „Hästi lahe oli, väga hea feel oli esinejatel ning sain lava pealt palju energiat. Alguses mõtlesin, et võib-olla ma istun natuke liiga kaugel ja see takistab mind kontserti nautimast, kuid tegelikult jõudis kogu muusika minuni. Järelikult esinejad teadsid, mida nad teevad, sest mina viimases reas sain ka energilaksu.”

 

Marko (37), IT projektijuht: „Võimas kontsert, Judith Hilli hääl on ikka midagi erilist. Vahepeal laulis ta nii valjusti, et see lõi lausa kõrvad pinisema. Aga see selleks, nagu juba enne ütlesin, nautisin kontserti väga. Oli arusaadav, et omalooming oli väga tugevalt mõjutatud traditsioonilisest gospelist, üleüldse mustade kirikumuusikast. Ja just selles muusikas on midagi väga sütitavat ja kaasahaaravat.”

 

Grete-Liis (20), üliõpilane: „Väga funky vibe, tõmbas tantsule küll. Kahjuks tantsida väga ei saanud. Näha oli, kuidas Judith üritas rahvast kaasa haarata, mis tal ka lõpuks õnnestus. Sest eestlaste kohta kehtib ikka see vanasõna, et alguses ei saa vedama ja pärast…noh tead isegi. Minu arvates oli veel ülimalt armas asjaolu, et Judith mängis laval koos vanematega. Kui mina mõtleksin, et läheks teeks vanematega nüüd kontserti, siis võib-olla mingi trianglitrio sealt tuleks. Ikka väga professionaalsete muusikute perekond.”

 

Elisabeth (46), õpetaja: „Võiks lausa öelda, et üks vingeimatest kontsertidest, kus olen käinud. See funky’i, soul’i ja hip-hop’i segu ajas kohati lausa külmajudinad üle selja. Ja mulle meeldis veel ka see, et Judith Hill tegi vahepeal ka nalja, näiteks see üks koht, kus kõik instrumendid jäid vait ja ainult klaver mängis ühte lastemeloodiat (“Mary Had a Little Lamb” – G.T.) Ühesõnaga väga meeleolukas oli.”

 

Kadri (26), logistik: „Sain pileti kingituseks ja tulin koos sõbrannaga. Väga meeldis. Tema hääl ja kogu repertuaar üldiselt on väga emotsionaalne ja tekitab suuri emotsioone. Muidugi ülivõrdes mõnus. Kõik laulud kiskusid liikuma ja südame puperdama.”

 

Joosep (47), ehitaja: „Muusika on alati mulle südamelähedane olnud. Eriti selline vanakooli rokk ja jazz. Tänane kontsert meenutas väga sellist vanakooli muusikat. Üldse ei kahetse, et tulin. Kindlasti ostan albumi ka.”

 

Aleksander (25), tudeng: „Raske oli terve kontserdi aja istuda. Mina isiklikult oleksin tahtnud püsti seista, sest nii oleks saanud muusikale rohkem kaasa elada. Aga jah, kontserdi väärtust see ei kahandanud. Suurepärane muusika ja artistid.”

 

Meeri (32), kontoritöötaja: „Kindlasti üks parimatest kontsertidest, kus käinud olen. Sellist emotsiooni ei näe laval just tihti. Ja kui mõelda veel seda, et milliste artistidega on ta koostööd teinud, siis ei ole see professionaalsus üldse imestamist väärt. Ma olen väga rahul. Minu jaoks oli uskumatu veel see, et ta segas tegelikult ju omavahel mitmeid stiile. Ma ei oskagi öelda, millise žanri alla ma ta kategoriseeriks. Aga mis mulle meeldis, oli see, et ta on need stiilid nii meisterlikult ühendanud ja kuulajana ei jäänud mul tunnet, et ta üks laul on ühes stiilis ja teine teises.”

 

JUDITH HILL (USA)

23. aprillil 21.00 Vabal Laval

 

Koosseis:

Judith Hill – vokaal, klaver, kitarr

Michiko Hill – klahvpillid

Gregory Moore – kitarr

Michael White – trummid

Robert Hill – bass

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit!