Jungle by Night – sõprade ansamblist maineka bändini

28. aprill 2019
Reelika Vaiksaar

Jungle by Night on Hollandist pärit instrumentaalbänd, kes on nüüdseks tegutsenud peaaegu kümme aastat. Bänd on muusikamaailma vallutamise ajal andnud välja viis albumit: „Jungle by Night“ (2011), „Hidden“ (2012), „The Hunt“ (2014), „The Traveller“ (2016) ning „Livingstone“ (2018). Poiste meeletu energia laval ja omavaheline sünergia ei jäta kedagi külmaks, tänu millele on nad esinenud ka mainekatel festivalidel, nagu North Sea Jazz, Lowlands, Glastonbury, Fuij Rock, Montreal Jazz jpm.

Bändi kahe liikmega vestles Jazzkaare reporter Reelika Vaiksaar.

Rääkige eellugu – kuidas te üksteist teate ja kuidas jõudsite arusaamani, et see on koosseis, millega bändi teha?

Pyke: Alustasime väga noorelt, sel aastal on aastapäev, sest bändil saab septembris kümme aastat. Üksteiseni jõudsime tänu sellele, et me kõik armastame instrumentaalmuusikat. Käisime paljudel kontsertidel, kus kuulsime ägedaid asju ja saime inspiratsiooni. Arutasime, et võiksime ka nii teha, ja otsustasimegi alustada muusika tegemist. Alguses oli meie lauludes palju funk’i ja afro beat’i. Igal pühapäeval saime kokku ja jämmisime. Meil ei olnud mingit suurt plaanigi, lihtsalt niisama ja lõbu pärast. Seejärel oli meil väike kontsert ja siis veel ja siis veel suurem ja veel suurem. Siis mõtlesimegi, et äkki peaksimegi seda tegema.
Jacob: Kui me kümme aastat tagasi kohtusime, olid osad meist veel keskkoolis. Mu vend mängib ka meie bändis, seega kohati tekkis ka perekondlik side. Meil on bändis vanad klassi- ja koolivennad.
Pyke: Meil oli lõbus koos mängida ja muusikat teha. Järsku olime juba suurel laval ja kõik olid nagu (närviliselt) „oh, olgu“.

Teid on bändis nii palju. Kas te vaidlete tihti?

Pyke: Meid on üheksa ja meile meeldib kõike üksteisega arutada, aga kui on kontsert või tuur, siis on see raske, kõikidel on muud mõtted peas ja pole aega maha istuda. Sest kui me maha istume, siis arutelu kestab üldjuhul kaks-kolm tundi, kuna kõikidel on midagi öelda. Aga see on tegelikult päris tore, sest tänu sellele on näha, et kõik on muusikas ja bändis sees ning et tahame kõik seda teha. Ja seda, et anname endast muusikasse kakssada protsenti, saame edasi anda laval ja albumil.

Kui lihtne või raske on leida kompromissi?

(Naeravad)
Jacob: See on päris hea küsimus. Vahepeal on suhteliselt raske, aga kui asi puudutab muusikat, siis ei võta me arvamusi väga isiklikult. Hoiame seda ikka muusika tasandil. Kompromissi leidmine võib kesta tunda. Keegi üritab teisi veenda: „Me arvame, et nii on kõige parem. Proovime ühe korra veel.“ Selle peale tuleb üldjuhul vastus „olgu, aga ma ei arva, et sul on õigus“. Proovime kõikide ideed läbi, salvestame, hiljem kuulame ja hakkame arutama. Aga alati on tore teiste inimeste ideedele avatud olla, sest sellest võib midagi ägedat tulla. Nii et vahepeal nõustume, vahepeal mitte. Kui kõikidele midagi väga meeldib ja sellest tekib suur ekstaas, siis peab sobima! Vahepeal peab enda põhimõtetest lahti laskma.

Te olete peaaegu kümme aastat mänginud – mis on teie edu saladus?

Pyke: Teame üksteist päris pikalt ja hästi ning vahel, kui on isiklikumad probleemid, anname üksteisele ruumi. Samuti üritame igas kontserdis ja tuuris näha midagi uut ja anname endast sel hetkel kõik. Näiteks pole me ka praegu hästi magada saanud, sest meil oli enne Tallinna kontsert Hollandis, aga see ei loe, ootame põnevusega juba õhtust mängimist, et anda endast sada protsenti. Meie energia koos on hea – teame üksteist kaua ja hästi.
Jacob: Arvan, et asi on ka selles, et me ei ole mitte muusikud, kes on lihtsalt üheks projektiks kokku pandud, vaid grupp sõpru. Me ei saanud kunagi kokku potentsiaaliga teha seda, mida praegu teeme – muusika ja festivalidel esinemine. Ja inimesed tahavad meid mängima, nii et jätkame ja loodame, et meid kutsutakse ka edaspidi.

Viis albumit – milline neist on kõige lemmikum või südamelähedasem?

Jacob: Viimane muidugi.
Pyke: Uued asjad, mida teed, meeldivad alati rohkem, kuna eelmised pole enam nii uudsed ning värsked. Seega, jah, ka minu jaoks on viimane album kõige lemmikum, selle pealkiri on „Livingstone“.
Jacob: Viimane eriti veel sellepärast, et kõik eelnevad albumid on üksteisest väga erinevad. Kui võrrelda esimest ja viimast albumit, on need täiesti erinevad, ning ilmselt üheks põhjuseks, miks need nii erinevad on, on aeg.

Teil pole lauljat. Kas olete mõelnud võtta keegi laulma või teha ise kaks-ühes asja, proovides pillimängu kõrvalt laulmist?

Pyke: Me pole kunagi tundnud, et vajaksime lauljat.
Jacob: Inimesed ootavad, et meil oleks laulja, aga pärast sõud tulevad ja ütlevad, et meil polegi lauljat vaja, see, mida teeme, on äge. Ja mulle endale meeldib ka instrumentaalmuusika rohkem, sest see on vabam.
Pyke: Oleme praegu kõik fookuses, kõik on sama tähtsad. Kui bändis on laulja, läheb kogu tähelepanu paratamatult temale.

Mis on olnud teie kõige naljakam laval juhtunud äpardus?

Jacob: Meil juhtuvad laval pigem õnnetused. Ükskord sain laval põlvevigastuse ega saanud üheksa nädalat kõndida. Mu vend on lavalt alla kukkunud, tal oli teadvusekaotus ning õlanihestus. Või siis lähevad laval instrumendid katki. Raske on mõelda, mis on naljakas, sest üldjuhul on see üsna stressirohke.
Pyke: Või see, et hakkad laval rahvale mingit lugu rääkima ja unustad tegeliku loo puändi ära, hakates täiesti teist lugu rääkima.
Jacob: Enamikul ajast on meil ka muusikalised äpardused, keegi mängib midagi veidrat, mida pole tegelikult loosse plaanitud. See on alati naljakas, sest kõik on siis laval natuke segaduses ja see, kes kogemata valesti mängis, on nagu „okkoouuu“.

Kui keegi ajab laval olles midagi vussi, siis kas teil on talle ka nii-öelda karistus – et ta peab pärast kontserti näiteks kõikidele jooki ostma või midagi taolist?

Pyke: Me ei ole James Brown. (hakkab naerma)
Jacob: Me peaksime seda tegema.
(Hakkavad koos naerma)
Jacob: Aga tegelikult ei ole meil selliseid „karistusi“.

Mis on teie suurimaks hirmuks seoses esinemisega Jazzkaarel?

Pyke: Meil ei ole seoses siin esinemisega otseseid hirme. See saab olema tore.
Jacob: Kas meil peaks olema hirm?
(Naeravad)
Jacob: Nüüd on mul hirm.

Kes on teie muusikaline guilty pleasure?

Pyke: Kuna meid on bändis üheksa, siis igaühel on oma muusikamaitse ja oma guilty pleasure. Aga kui oleme tuuril, siis päris tihti ei saa me riigis ringi vaadata, sest pidevalt on heliproovid, hotellidesse saabumine ja lahkumine ja nii edasi, mis on üsna stressirohke. Viimane kord Hispaanias oli sama lugu. Aga linnas nimega Gijóni oli meil natuke vaba aega. Läksime õhtusöögile, kus saime piletid peole. Peol olid inimesed vanuses 50-60, mis oli tegelikult isegi päris tore. Kõik inimesed nautisid ja meie saime tasuta joogid. Ja seal oli üks laul, mille peale kõik hispaanlased ümberringi väga erutusid. Me ei teadnud seda laulu, kuid oli näha, et see oli justkui nende guilty pleasure. Avasime äpi, mis tuvastab laule, ning panime loo endale playlist’i, mida kuulasime Hispaanias terve tuuri aja guilty pleasure’ina.
Jacob: Vahepeal kuulame hollandi šlaagereid ka guilty pleasure’ina. Jaa, see on õudne.

Kas olete kunagi saatnud valele inimesele tekstsõnumi?

Pyke: Üks meie bändikaaslastest on selline, kes alati asju kaotab ja valedele inimestele sõnumeid saadab. Ta saatis kord sõnumi valele tüdrukule ja oli kohe nagu „oh, ei!“.
Jacob: Ja siis lülitas ta enda telefoni välja.
(Naeravad)
Mis sõnumi sisu oli?
Jacob: Ei tea.
Pyke: Ei tea jah. Võib-olla polnudki midagi hullu, aga naljakas oli tema reaktsioon. Me kõik istusime rahulikult, tema oli telefonis, kuni järsku hakkas „Oo, ei! Oo, ei!“. Küsisime, mis juhtus, ja ta vastas, et saatis vale sõnumi valele tüdrukule.

Millised on teie plaanid tulevikuks?

Pyke: Mängida Eestis palju. Tahaksime mängida palju ja igal pool. Tuuritada, anda toredaid kontserte, näha erinevaid inimesi ja nautida. Meil tuli just uus album välja ja Ron Trent, kes on päris kuulus DJ, tegi hiljuti meie loost remiksi. Ja me ootame väga, et Amsterdamis bändi kümnendat aastapäeva tähistada. Meil tuleb suur pidu!

JUNGLE BY NIGHT
20. aprillil 2019 Vabal Laval

KOOSSEIS:
Pieter van Exter – tenorsaksofon
Yannick van ter Beek – saksofon
Ko Zandvliet – tromboon
Bo Floor – trompet
Jacob van Exter – kitarr
Pyke Pasman – klahvpillid
Sonny Groeneveld – trummid
Milan Hartsuiker – löökpillid
Tienson Smeets – löökpillid

Vaata kontserdi pildigaleriid siit.