Ühe festivali avamisega käib pea vältimatult kaasas omajagu pidulikkust. Loomulikult pole erandiks ka tänavu väärikasse vanusesse jõudnud Jazzkaar, mille avahelid kõlasid seekord Telliskivi Loomelinnakus asuvas Vaba Lava teatrikeskuses, mis viimastel aastatel on festivalile koduseks saanud. Avakontserdil võtsid tänavu sõna Kirke Karja ja Mingo Rajandi koos ansambliga, kellele oli usaldatud auväärne roll esitada oma rekompositsioone heliloojate Erkki-Sven Tüüri ja Lepo Sumera loomingust.
Pärast traditsioonilisi avasõnu astus lavale ansambel, kelle seas torkasid kohe silma valges rüüs Karja, Rajandi ning Liisi Koikson – justkui kolm tähte ühes koosseisus. Koikson, kes ka (originaalis) instrumentaalteostes sai enda häälega osaks ansamblist, mõjus oma sumemaheda tämbriga nagu kirss tordil. Avaloona kõlas Erkki-Sven Tüüri “Conversio”, mis algselt oli viiuli ja klaveri duett, kuid mille uusversioonis paistis oma virtuoossusega silma hoopis saksofoni mängiv Lauri Kadalipp.
On tähelepanuväärne, kuivõrd hästi kahe erineva helilooja teosed kombineerusid ning siis omakorda jazzivõtmesse sobitusid. Tõsised ja sisetundlikud teosed vaheldusid maitsekalt ja tasakaalukalt humoorikate paladega. Nagu ka muusikud ise ütlesid, leidsid nad mõlema helilooja loomingut uurides üles huumorisoone, mis eriti kelmikalt avaldus palades nagu “Pardon, Fryderyk!”, millest naljatlemisi oli saanud “Pardon, Lepo!” ning kontserdi lisaloos, kus lisaks fragmentidele Sumera ühest tuntumast klaveriteosest “Pala aastast 1981” sai Liisi Koikson näidata oma beatbox´i oskusi.
Kõige uudsema ja vahest isegi üllatuslikumana mõjus kontserdi kavas Tüüri laul “Taevastenäoline”, mida helilooja avaldanud küll ei ole, kuid Liisi Koiksoni võluv esitus pani lootma, et see ka edaspidi lavadele jõuaks. Hinge puudutavatest teostest võiks välja tuua veel ühe töötluse Erkki-Sven Tüüri keelpillikvartetist “In Memory of Urmas Kibuspuu”, mille Mingo Rajandi pühendas omakorda kõikidele 30 aasta vältel Jazzkaarel esinenud muusikutele. Kõige väljapaistvam roll oli siin antud keelpillikvartett Preziosole, kes kogu teose vältel kindlat ja pisut valulikku pulssi hoidis. Loo keskpaigas esitas soolo ka Rajandi ise ning kontrabassi madal tämber tõi pimedasse saali pisut nukrameelset ja mõtlikku atmosfääri.
Kontserdi viimaseks palaks olid muusikud valinud Tüüri “Antidolorosumi” In Spe repertuaarist, mida Karja nimetas ka üheks kõige ilusamaks teoseks, mida ta kunagi kuulnud on. “Ilu” on sõna, mis võib muusikat iseloomustades mõnikord mõjuda liiga laiaplaaniliselt, kuid julgen öelda, et sobib antud kontserti väga hästi iseloomustama. Üks on kindel – tänavune Jazzkaare avakontsert pakkus midagi nii jazzi-, klassika- ning miks mitte ka rokisõbrale (oli ju In Spe Eesti progressiivroki pioneer).
Juba kontserdi eel Jazzkaarele antud intervjuus sõnas Kirke Karja, et nii Erkki-Sven Tüür kui ka Lepo Sumera perekond andsid talle ja Mingo Rajandile teoste käsitlemisel vabad käed. Tugeva isikliku helikeelega noored muusikud suutsid töötlustes luua hea balansi valitud teoste ja omaloomingu vahel, kaotamata sealjuures Sumera ja Tüüri vaimsust. Publiku soe vastuvõtt, sealhulgas Erkki-Sven Tüüri braavohüüded, andsid mõista, et tööga saadi hakkama enam kui suurepäraselt.
Jazzkaar 30: Erkki-Sven Tüür & Lepo Sumera
Vaba Lava, 19. aprill 2019, kell 19.30
Koosseis:
Kirke Karja – klaver
Mingo Rajandi – kontrabass
Liisi Koikson – vokaal
Mari-Liis Vihermäe – flööt
Lauri Kadalipp – saksofon
Marek Talts – kitarrid
Tiit Joamets – vibrafon
Hans Kurvits – trummid
Keelpillikvartett Prezioso:
Hanna-Liis Nahkur – I viiul
Mari-Katrina Suss – II viiul
Helena Altmanis – vioola
Andreas Lend – tšello
Vaata kontserdi pildigaleriid siit!