fbpx

Kinomees Nils Berg

01. detsember 2019
Arvi Tapver

Nils Berg rändab mööda ilma, teeb oma telefoniga videosalvestusi kohalikest (kes eelistatult laulavad või muusikat teevad), ning kasutab neid klippe oma improvisatsioonideks.

 

Tema jazz on katsetuslik, ent mitte niivõrd eksperimentaalne, mis on enam-vähem kindlalt väljakujunenud, radikaalne (ehk piire lõhkuv jazzi alaliik), kui just tähenduses „katse“ või mänguline.

 

Ei ole õiget ega valet kokkumängu, kogemusena sobivad justkui kõik lahendused.

Tahtnuks ignoreerida lava taustal jooksvaid stseene kui lisandit, teisejärgulist garneeringut helimaastikule, et keskenduda rangelt muusikale, aga peagi selgus, et see pole võimalik. Berg kasutab video helisid nagu soundtrack´e ja/või kohati vist ka taustasalvestusi enda arvutist omamoodi instrumendi või mehhaaniliste muusikutena, mida ei saa kokkumängu seisukohalt eirata.

 

Trio alustas ilma suurema tseremooniata, veidi arglikult – fooniks äratuntavad teatriorkestri unisooni püüdlevad häälestamishelid (või selle imitatsioon).  Kaadrid koos heliga ekraanilt hüplevad kaootiliselt Hindustani poolsaarelt Karpaatideni ega kipu ilmtingimata trio helipildiga kokku minema. Tekib filosoofiline dilemma, kas näiteks raadiot taustaks kasutades musitseerides oleks aus vastuvõtjat muusikariistaks nimetada. Vastus on lihtne – pole õiget ega valet. Kui prooviruumi seina taga tänaval hakkab ootamatult tööle õhusurvehaamer või hoopis naabri pesumasin, ning muusikud suudavad neid müratekitajaid ära kasutada ja nendega dialoogi astuda, siis on see näide avarast mõtlemisest. See pole enam lihtsalt proov, aga ka mitte päris tüüpiline jämm – lihtsalt elav muusika, ettekirjutamata stseneeriumi järgi. Berg paneb salvestused käima, mängib saksofoni selle peale ning stsenaarium on talle muidugi ette teada. Trummar ja (kontra)bass teevad sama. Dirigent on seesama salvestus, mis neid juhib.

 

Lihtsalt kaadrite vahetumine ei kattu kohati trio poolt mängitavaga, ei meloodias ega rütmis – otseselt ei sega, aga ei toeta ka. Ent nagu mängu puhul ikka, võib iga hetk kõik muutuda. Umbes poole kava peal vahetas Berg saksofoni flöödi vastu ja seekordne taust andis vaid vihje järgneva etüüdi alguseks ning seejärel vakatas. Bänd sai vabad käed ning miski ei häirinud nendevahelist improvsatisooni, milles nad end põhjendatult nii tugevalt tunnevad. Bassist Josef Kallerdahl mängis vaheldumisi kontrabassi ja kõlakastiga Hohneri basskitarri vintage versiooni. Pala lõpus vahetas Berg flöödi taas saksofoni vastu, kaadrisse ilmus aga Bhutani tütarlaps, kes laulis võhikulegi kergesti tabatavat meloodiat ning tegi seda eelnevast kindlama intervalliga. Tulemuseks oli traditsioonide ning erinevate tsivilisatsioonide sümbioos. Vahemärkus – tolle klipi olla üles võtnud riigi tulevane minister, kes varasemalt mainekas blogipidaja olnud.

 

Järgneb klipp Birma ehk Myanmari mees- ja naistudengist, kes esitasid improvisatsiooni ajatus jazzi võtmes, mis andis võimaluse trummaril Christopher Cantillol näidata oma virtuoossust – motiiv oli arusaadav ning võimalusi variatsioonideks ohtralt. Ekraanile ilmusid Jaapani rahvarõivastes mehed, kellest üks mängis hoogsalt keelpilli nimega shamisen ja trio oli kaks virtuaalset liiget juurde saanud. Kooslus toimis.

 

Tundus, et võtmesõnaks oli korduste intervall ehk rütm. Mida kindlam, seda tajutavam ja arusaadavam oli tulemus. Berg on muusik, kes kogub elamusi käies reisidel enda bändiga ning musitseerides või siis inimestega suheldes. Tundub, et tema jaoks pole ka sellest lugu, kui taustahelid ei kinnita trio enda harmooniaid või improvisatsioone. Nagu erinevaid keeli kõnelevad inimesed erinevatest kultuuridest peavad arvestama paratamatusega, et osa vestlusest võib tõlkes kaduma minna. Lihtsalt Berg teab, kuidas laev taas sadamasse tuua.

 

Nils Berg Cinemascope (Rootsi)

29. november kell 19.00 Fotografiskas, Tallinnas

 

Koosseis:

Nils Berg – puhkpillid ja elektroonika

Josef Kallerdahl – bass

Christopher Cantillo – trummid

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit!