Anna Kaneelina kontsert algas unenäoliste huigetega võimsa laenguga loos „This is the Moment“. See oli võimas sümbol aastaid küpsenud debüütalbumi esitluskontserdi avamiseks mitmel moel – lüürika jutustas lugu sellest, kuidas käes on hetk jagada seda, mis on rääkimata ning vokaalses mõttes alustas lauljatar täisvõimsusel. Ausalt, haavatavalt, vägevalt.
Just need viimased sõnad kirjeldavad kõige paremini seda, kui andekas muusik võtab kokku oma kauni hingejulguse ja laseb omaloomingul voolata. Jutustab oma lugu, lükkab piire ja jagab seda teistega. Mitte nii suure saladuskatte all võib öelda, et Annale kaasaelajad on seda ju ammu oodanud ja tänaselt kontserdilt lahkudes tundus uskumatu, et need loomeväljendused on alles nüüd ühele albumile kokku saanud. Kindel on see, et need tasusid ootamist, sest tegemist on küpse kunstiteosega. Anna Kaneelina muusika on justkui teekond läbi naise arhetüüpide – sõjaka jumalanna, tütarlapse, armastaja, kuninganna, ema, nõia, looja ja teadjanaise tegutsemisaladele, mis on täis õrnust, tugevust, loomingut, armastust, tarkust ja metsikust. Mis sobiks veel paremini seda naiselikku muutlikkust selja taga toetama, kui neli küpset meesmuusikut? Erki Pärnoja, Peedu Kass, Joel-Rasmus Remmel ja Ahto Abner lisasid kooslusesse täpselt sobiva koguse rahulikku kindlust.
Anna on ühes intervjuus ise öelnud, et laval olemine on talle hingelähedane, kuna seal toimub kõik hetkes, loomine toimub ühiselt ja kunagi ei tea, kuhu täpselt välja jõutakse. Kui kontserdi alguses oli pinge saalis ja laval hästi tuntav, siis mida edasi, seda rohkem vabadust õhku tekkis, mis väljendus nii Anna tämbrite vahetumise mänglevas kerguses kui tema isikupärases liikumises, kui ta muusikal end kanda lasi. Kaneeli armastatakse kasutada ju nii magusate, soolaste kui ka vürtsikate toitude maitsestamiseks. Nii oligi väga nauditav lugude, tempode ja meeleolude variatiivsus, mis hoidis saalisistujad kindlalt jutustatava looga kaasas. Eriliselt jäid kõrva lood „Mother,, mis on hingekriipivalt aus pühendus emadusele ja Kostja Tsõbulevskiga üheskoos kirjutatud „Lilledes“, mis ainsa eestikeelse loona täiesti ainulaadset unelemismaagiat lõi.
Anna Kaneelina album sobib väga hästi koduseks tantsukeerutuseks, nautlemiseks ja mõtisklemiseks, kuid selle nõiduslik meeleolu tuleb kõige paremini esile laivkontserdil. Kogu koosseisu lavaline ühtne olek jätab võimsa mulje ning nad täidavad välise pingutuseta kogu ruumi ja kõik südamed. Peab tunnistama, et neid Kumu auditooriumis vaadates kangastusid silme ette hoopis suuremad lavad, muusika sisse kaasarändavate inimeste hulgad ja filmikaadrid, mida rikastama Anna Kaneelina muusika imehästi sobiks.
Niivõrd isikliku albumi loomine nõuab suurt südamejulgust ja selle esitamine avatud südamega on see salavõti, mis kuulajaid sügavuti puudutab. Anna näitas, et palju sõnu ei olegi vaja, sest muusika ja tänulik meel kõnelevad kõige rohkem. Nagu ta ise kontserdil lihtsalt ja tabavalt kokku võttis: „See on huvitav, kui hakkad ühel hetkel tegema neid asju, millest oled unistanud. Ja siis teed. Ja siis teed veel rohkem. Soovitan kõigile!“
Kumu auditoorium, 2. märts 2019, kell 17.00
Koosseis:
Anna Pärnoja – vokaal
Erki Pärnoja – kitarr
Joel-Rasmus Remmel – klahvpillid
Peedu Kass – bass
Ahto Abner – trummid
Vaata fotosid siit.