Randalut iseloomustab heale klassikalisele koolile toetuv värvi- ja varjundirohke kõla ning suurepärane mängutehnika, samas ka stiilililne mitmekesisus, mida tema mitu viimasel ajal ilmunud plaati hästi peegeldavad.
Pianist Kristjan Randalu on eesti jazzi “rahvusvaheline mees”, üks neid väheseid, kelle mängu kodumaised kolleegid kollektiivselt, keel vestil, kuulavad. Randalut iseloomustab heale klassikalisele koolile toetuv värvi- ja varjundirohke kõla ning suurepärane mängutehnika, samas ka stiilililne mitmekesisus, mida tema mitu viimasel ajal ilmunud plaati hästi peegeldavad. Ning loomulikult tuleb tähele panna ka seda, et Randalu on tegev ja hinnatud nii USAs kui ka Euroopas, Eestit unustamata. See, et pianist sünnimaad ei unusta, ning ka käesoleval albumil eesti muusikat uude kuube riietab, on väga kena, kindlasti südamest tulev žest. Mullusuvisel festivalil “Klaaspärlimäng” salvestatud kontsertplaadi teises pooles on markantsed ja vaheldusrikkad töötlused sellistest lastelauludest nagu “Hiirejaht”, “Karumõmmi unelaul”, “Pipi Pikksukk”, “Nuku hällilaul” ja “Võilill”. Nende autoritest on Uno Naissoo, Ülo Vinter ja Kustas Kikerpuu juba lahkunud, kuid võib ette kujutada, millist üllatust ja kindlasti ka heameelt neile jazzilembestele heliloojatele Randalu tõlgendused oleksid valmistanud.
“Enter Denteri” peateos, neljaosaline “Nach dem Anfang vom Ende” (“Pärast lõpu algust”), mida Randalu esitas esmakordselt Stuttgardi kammerorkestri ja dirigent Dennis Russell Daviesega, on oivaline näide sellest, kuidas ühendada klassikalise muusika kontrollitud maailm ja jazzi spontaanne natuur. Plaat on nüansirikas ja lopsaka kõlaga, pakkudes nii haaravat uusloomingut kui ka värskendavat tagasipilku mitme põlvkonna lapsepõlvelauludele.
Joosep Sanga arvustus on ilmunud ajakirjas Muusika