fbpx

Kurbuse väljaajamine ehk maskideta olemise rõõm

14. oktoober 2020
Jako Kull

Ometigi on käes sügissoe jazzi-pühapäev! Ja kas sellisesse pärastlõunasse peaks sobima ühe ülimalt väljendusrikka ja lüürilise naishääle kuulamine? Kindlasti! Võimaluse annabki selleks Eestis esimest korda esinev populaarne, vast kõige-kõigem, Norra pop-jazzlauljatar Silje Nergaard. Seega Vaba Lava ja Norra jazzi absoluutne tipp-duo, sest lauljatari saadab klaveril mees, keda on kirjeldatatud kui tõelist klaverimeistrit. Selleks on Norra suurima muusikaauhinna „JazZtipendiatet“ laureaat Espen Berg.

 

Mida veel alustuseks? Teada on, et too armastatud jazzlauljatar tähistab sel aastal oma loomingulise tegevuse 30ndat sünnipäeva, seega on Jazzkaarega loominguliselt üheealine. Nojah, kirjas on ka, et oma debüütsingli salvestas ta kuulsa Pat Methenyga, mis tõi talle kohe rahvusvahelise tuntuse – seda singlit-tuntust sai publik saalis ka ise kogeda. 2008. aastal salvestas lauljatar albumi koos kuulsa Metropole Orchestaga, mille nimilugu “A Thousand True Stories” pälvis Grammy nominatsiooni ning lisaks on tema lugusid esitanud maailmakuulus Manhattan Transfer.

 

Aga… kõlavadki juba naeratavad klaverihelid ja südagi ei ole haavatud ehk „Be still my heart“  avab kontserdi. Klaveri jutustus toetab jõuliselt kuhugi äraviivaid ballaadisõnu… nagu lind, kes on midagi jutustanud ning siis ära lennanund. „Tere“, „ja tänu kutsumast!“, Silje tutvustab oma „orkestrit“ ehk klaverimängijat. Jätkab valsiga, „The Waltz“. Lugu ja olemine meenutab mulle miskipärast ABBAt, minu kõrval istuv daam keerutab jalgagi. On ka paras aeg, sest kui hommikul ärkad ja su armastatu on läinud, noh, siis oled vihane küll – „When you are gone“. Silje Nergaardi  hääletoonidki tõusevad ja lasevad aru saada lauljatari võimetest. Jägnevalt saame klaverikaane alt haarava rütmi ja ka mõtlikkuse, inimhääleliselt väljendub see jutustuses, mis palub armu ning teeb seda väga veenvalt. Peter Gabrieli lugu.

 

Aga seejärel järgmine jutustus-meenutus Itaalia rannast ja mehest, kes sõi kookospähkleid. Ja ka Silje sõi ning tegi sellest lõbusast saginast loo, unustas küsida selleks pähklimehelt luba ja pidi jälle Itaaliasse minema. Tänane lugu algabki lauljatari telefonist tuleva pähklireklaamiga, ja lõppeb kah sellega. Rahvas on väga rõõmus.

 

A little peace of me – ballaad, sha la la ja Ameerika. Minu Ameerika, lihtsalt kaunis. Klaver jääb dramaatilselt lõpetama, õigemini toimub etteaste, mis väärib kahtlemata ka eraldi esitamist ja kuulamist. Vägev! Järgmine ilus ballaad ja jutustus armastusest… Seekord toimub dialoog ka Silje käes oleva ksülofoni heleda kõlaga. Armas ja lihtne, lihtne ja armas. Siis klaver kui bass ja kuuleme, kuidas poiss-sõber pikale reisile läheb. Nimetaksin selle naiselikult väljakutsuvaks selle mõiste parimas tähenduses. Aga loo lõpp on hoopis improvisatsioon klaveril, mille peale publik jälle väga rõõmus on.

 

Orkester teeb häält ehk Espen Berg  räägib nüüd ilmekalt, kuidas nad kahekesi Siljega üldse kokku said – ehkki pärit ühest ja samast väikesest Norra linnast, kohtusid nad hoopis Jaapanis. Silje räägib ka, kui tähtis on praegusel ajal kunsti teha ja kontserte külastada. Tänab veelkord kõiki tulemast. „Japanese Blue“… Kuulake seda ise, rahus… See on see koht, kus öeldakse, et külmaudinad tulevad…

Siinkohal meenutan, aga ei tule mitte meelde, kelle häält Silje Nergaardi hääl mulle meenutab… jõuline ja hingest tulev vokaal oleks justkui pärit 70ndate popi kuldajast. Aga siis tuleb Pat Metheny ja Silje esimene singel – lauljatar meenutab selle loomislugu ning kuidas see kõik oli ja on. Ja on nii, et see esimene singel on kassetil ja kuna Siljel polnud kassetimängijat, pidi ta ostma ka kassetmaki. Seda kõike demonstreeritakse otse lavalt, st kuuleme Silje häält kassetilt ja klaverit kohapeal saatmas. Aga Silje jätkab nüüd ise ehk „Tell Me Where You`re Going“. Ei puudu ka pikk klaverisoolo. Ülimalt positiivne ja armas! Selgub, et etteaste oli ka lillebukette väärt (oli jah!), sest lilled ka lavale saabusid. Rahvas muidugi plaksutab ja tuleb lisalugu, milleks on Norra rahvalaul. Norrakeelselt… aga tundub, et nagu oleks meie enda oma… Kui teid huvitab, siis minule lõppes kontsert nutuselt. Ent see oli selline hää ja kodune ja turvaline, hällilaulune kurgupigistus. No eks õhtulaul peabki vast olema selline tasane ja väike ja helge. Nii et ei hinga ega liigutada – aga kuuled ja kuulad ja oled küll! Õnnis on see inimene, kes saab sellise inimesega päevast päeva koos elada. Lubatagu nii öelda.

 

Mida me siis täna kuulsime-nägime? Silje ja Espen pakkusid meile sooja ja intiimse muusikalise kogemuse, sest tõid oma lugudega avalikkuse ette palju isiklikku. Võib ju ka öelda, et sel pühal ja kaunil pärastlõunal oldi saatusest üle ning pihiti-lauldi nii iseendast kui ehk ka nukrast sõbrast kurbust välja… Silje armas ja siiras olemine koos tema kõlavalt sensuaalse hääletämbriga lubas kujutada ette ning läbi elada just seda, millest ja kellest ta hing laulis! Armu ja nuta, rõõmust. Hoia käest ja laula. Laula, inimese hing…

 

Silje Nergaard & Espen Berg

11. oktoobril Vabal Laval 

 

Koosseis:

Silje Nergaard  – laul

Espen Berg  – klaver