La dolce vita – täispikk itaalia linateos

05. mai 2019
Ave Tölpt

Kahest mehest, Rosario Giulianist ja Luciano Biondinist koosnev itaalia duo esines Jazzkaare juubeliaasta viiendal päeval Punases Majas enne USA soulitäht Judith Hilli, mõjudes kui värskendav sõõm Itaalia radade kultuuripärandit ja siirast armastust. Autentne esitus muutus terve õhtu vältel unistavalt nauditavaks ja oli igas mõttes täiuslik. Improvisatoorne saksofon ja tundeline akordion moodustasid võrratu koosluse ning muusikute vahel oli omavaheline lugupidamine ja koostöö.

Võib öelda, et kontsert oli nagu täispikk ühetunnine film – uneleva-romantilise alguse, kulminatsiooni ja finaaliga. Kõik osised olid kenasti paika pandud ja esitatud, muusika viis kuulajad absoluutselt selle tundega kaasa ning filmilint keris edukalt lõpuni. Kõige meeldivam on alati näha, kuidas muusikud ise oma esitusse sisse lähevad; sellest, kui publikul kaob võime vahet teha, et pill ja muusik on üldse eraldiseisvalt eksisteerivad nähtused, sest ühest saab teine alguse, ilmneb äratundmishetk, et kontsert on tõeliselt õnnestunud. Kaovad ebavajalikud piirid ja muusika voolab läbi kehade üheks.

Rääkides lähemalt neist kahest võrratust pillist, avardas võimalus kuulda juubelifestivalil saksofoni mitmel eri viisil minu isiklikku vaatevinklit antud pilli võimalustele. Seda tänu väga erinevate artistide, näitena Joshua Redmani ja Maria Fausti loomingulisele lähenemisele. Viimati mainitu näitas eksperimentaaljazzi päeval peale energiast pakatava improvisatsiooni ka seda, millised romantilised põhijooned võivad avalduda just eksperimentaalses muusikas ja milline on saksofoni võimekus sealses keskkonnas. Praegu kõne all oleval itaalia muusikute kontserdil demonstreeris saksofonist Giuliani oma pillikäsitsust jällegi loominguliselt jutlustaval moel ja lõi sellega kordumatu mälestuse.

Minu isiklik akordioniarmastus ning mõistmine, et sel pillil on traditsioonilise rahvapilli võimaluste kõrval nurk ka improvisatsioonile, sai selgeks üsna hiljuti, selleaastasel Eesti Interpreetide Liidu festivali Virmalised kontserdil Kultuurikatlas, kus Tiit Kalluste akordionikäsitsus avas selle käeshoitava lestkeeltega pilli jazzilikud võimalused ja mäng koos Villu Veskiga kõlas lihtsalt vapustavalt. Kaastegevaks oli tookord ka Madis Metsamart vibrafonil. Itaalia akordionist Biondini esitas palu märgatavalt suuremal akordionil, mis voolas tundeküllaselt küll ühele, küll teisele poole, pakkudes publikule virtuoosset instrumendikäsitsust. Ja loomulikult ei saa me ka itaallaste emotsionaalsuse vastu!

Siinkohal oleks paslik jagada kontserdi kohta ka teisi arvamusi. Priit Pruul kirjutas Jazzkaare ülevaates Eesti Päevalehe veergudel järgmist: „Itaalia saksofonisti Rosario Giuliani ja akordionisti Luciano Biondini filmimuusikast kantud nostalgitsev-unistav programm tuletas taas meelde, kui hästi võivad need kaks instrumenti koos kõlada“. Mul ei jää üle muud kui nõustuda. Akordion ja saksofon töötavad koos imehästi. Tekib võimalus sujuvateks mängulisteks üleminekuteks ja mõlemad jätavad teineteisele ruumi intiimsemateks soolodeks. Kaks struktuuriliselt ja kõlaliselt nii erinevat instrumenti sobivad just nimelt kahekesi lavale.

Loodame, et näeme neid Eestis veel meie elu veidi magusamaks muutmas. Elagu la dolce vita!

ROSARIO GIULIANI & LUCIANO BIONDINI
23. aprillil 2019 Punases Majas

Koosseis:

Rosario Giuliani – saksofon
Luciano Biondini – akordion