Liisi Koiksoni ja Joel Remmeli kontserdi juhatas sisse pererahvas, kes tutvustas mõne sõnaga nende kodu Kakumäele loomise lugu. Väga liigutav oli selle kontserdi kolmanda osalise – klaveri – jõudmine sinna Kakumäe hubase maja elutuppa. Nimelt oli see klaver palju aastaid õppepilliks Tallinna Muusikakoolis, kus muuhulgas õppisid klaverimängu ka perenaine, tema kaks last ja õde. Elu keerdkäigud tõid selle klaveri just nende koju. 10. detsembri õhtul oligi väikesel seltskonnal muusikasõpradel privileeg kuulata nende kolme – Liisi Koiksoni, Joel Remmeli ja auväärse klaveri – kooskõla.
Publiku muljeid kogus Jazzkaare veebireporter Ilona Kään.
Kadi-Katariina (ETV produtsent): „Kava oli väga ilus ja südamlik, õige pikkusega. Meeldejääv on artist, kes suudab üllatada. Samas oli Liisil ikkagi oma kindel mõte ja suund, mida ta soovis edasi anda. Täna neid laule kuulates sain mina aru, miks ta oli just need lood valinud. Need meeldisid talle endale, ta nautis nende esitamist, lisaks moodustas kava terviku. Teisalt olid lood oma iseloomult erinevad. Oli rõõmu, oli isamaalisust, oli ülimat härdameelsust, kus kõik inimesed pidid lakke vaatama ja kramplikult pisarat neelatama. Ilus muusikaõhtu.“
Andrus (naaber): „Tegemist oli naabri kutsega kontserdile. Suvel oleme samuti Jazzkaare raames teinud siinsamas kõrval välitingimustes kontserdi. Liisi kontsertidel olen varem üsna erilistes oludes käinud. Nimelt eelmises ettevõttes, kus töötasin, toimusid infopäevad üle Eesti, Liisi reisis meiega kaasa ja esines nendel. Tänase kontserdi osas tuleb öelda, et laulukvaliteedi mõttes võib kindel olla, et mööda Liisi ei laula mitte kunagi. Tema partnerit ma ei tea musitseerimas, nii et huvitav on nüüd kuulata, kuidas nad koos kõlavad.“
Jätkuintervjuu pärast kontserdi lõppu: „Kuuldu ületas ootusi. See lähedus, ehedus liigutas. Meeldis, et repertuaar ei läinud liiga jõululikuks ära. Oli tasakaal. Alati kui kunstnik rajab tuntud lugude töötlustega oma teed, siis see on ühelt poolt risk, teisalt väga huvitav. Liisi Koiksoni puhul ületas täna kuuldu originaalid. Ent sellele aitas kindlasti kaasa ka olustik. Intiimsus ja kodusus.“
Reet ja Ulvi (naabrid): „Jazzkontserditel käime väga sageli. Liisit oleme mitu korda käinud kuulamas esmaspäevaõhtuses jazziklubis. Suviseid kontserte oleme ka käinud kuulamas.
Ulvi: „Ootusärevus suur, esmaspäevaõhtuses jazziklubis on olnud see erinevus, et Liisit on saatnud suurem ansambel. Samuti oleme käinud näiteks Kõltsu mõisas teda kuulamas.“
Pärast: „Väga meeldis. Repertuaar oli väga tasakaalustatud. Oleme ju Liisit jälginud juba aastakümneid. Alates „Laulukarussellist“. Tema pidev areng, absoluutselt puhas laulmine … Ta suutis oma olemusega ja hoopis teistsuguste lugudega, Eesti roki- ja popiklassika töötlustega, tekitada piduliku ja harda õhkkonna.“
Tiiu: „Mina olen kahtlemata fänn, kontsert oli kodune ja õdus. Nende kahe sobimine, teineteise täiendamine on erakordne. Parim!“
Riina (minister): „Kontsert meeldis tõepoolest väga. See, kui esineja on publikust paarikümne meetri asemel paari meetri kaugusel, sukkades. Temaga saab luua silmside, see tunne on teistsugune. Küllap on see esineja poolt teistsugune, aga kuulaja poolt on see väga eriline. Olen sellel aastal ostnud nelja kontserdi piletid, kõik on olnud Liisi Koiksoni kontserdid. Võin öelda, et tänane kontsert oli neist kõige erilisem. Täna esitatud lugude töötlused tundusid paremad kui originaalid, eriti näiteks Dagö teine lugu. Mäletan, et kunagi on nad teinud ka Genialistide „Reedet“. Ka see sobitus väga hästi komplekti.“
Vaata kontserdi pildigaleriid siit!