Jõulujazz toimub tänavu juba 23. korda ja kevadel ootab ees Jazzkaare 30. sünnipäev. Jazzkaare seltsis veedetud kontserdihooaegadele tagasi mõeldes meenub hulgaliselt elamusi ja kuulajana saalis viibides kogetud vaimustushetki.
Kui imeline pole ka kogu see kaasaelamise ja kaasa kuulamise teekond tervikuna, siis on mõned hetked siiski erilisemad kui teised. 3. detsembri õhtul Estonia Kontserdisaalis Salvador Sobrali kuulates ja vaadates veedetud aeg kuulub minu jaoks nende kõige-kõigemate elamuste hulka.
Mida ja kuidas Sobral õieti tegi, et mitusada kuulajat end kontserdi lõpul ikka ja jälle püsti seistes plaksutamas leidsid, tundub mõneti veider küsida. Need, kes kohal olid, tunnetasid saalis sündivat vahetult ja sedasorti küsimine võib paista tarbetu norimisena. Kui aga püüda isiklikult kogetud elamuste varasalves kuidagi leida teed ühe kontserdi- või etendusemulje juurest teise juurde, tekib kiusatus neid elamusi kuidagi kataloogida. Mis teeb saalist jälgitava lavalolemise mõnikord ülevamaks, sügavamaks, võimsamaks, elusamaks või mingil muul moel ülivõrdeliseks teiste kordadega kõrvutades?
See on jälle seesama miski, millele nii sageli ei osata või ei tahetagi nime anda. Võimalik, et neid „miskeid“ pole üks, vaid mitu, ja võib-olla koguni nii mitu, kui neid erilisi elamusi on.
Mis on see, mis teeb Salvador Sobralist Salvador Sobrali? Ehk oleks paslik sellele küsimusele vastates laenata sõnu Juhan Viidingult: „Mis on see luuletaja luule? See on: kui mõtled elule ja millelegi muule.“ Jah, Sobral on meisterlik laulja, ta on musikaalne, sõnatundlik, emotsionaalne, hingestatud, võluv… ja veel palju muud. Ei teagi, millega ta teistele kaaskuulajatele hinge puges, aga minu jaoks oli esmaspäeva õhtul Estonia kontserdisaalis kõige vapustavam olla tunnistajaks Sobrali totaalsele sisemisele vabadusele. Ta elas igas hetkes, igas noodis just siis, kui see parajasti kõlas, ja just seepärast oli tema võimuses teha sellega, mida aga hing ihkas.
Nüansitundlikkuses suutis Sobraliga võistelda pianist Júlio Resende. Ta paitas klaveriklahve ajuti nii õrnalt, et lava lähedal istudes ei teadnud ma vahel, kas uskuda rohkem oma kõrvu või silmi: kõrvad ütlesid, et puude on üliõrn ega saa välja näha nii, nagu silmad kinnitasid nägevat.
Salvador Sobraliga võrdväärset mängulusti ei suutnud tema ansamblikaaslased siiski pakkuda. Ta nakatas oma olekuga küll teisigi muusikuid, kuid üksnes Sobral leidis loovalt võimalusi kasutada instrumendina mitte ainult oma häält, vaid ka saali akustikat, mida ta oma häälega „mängis“ umbes samamoodi nagu viiulit mängitakse poognaga. Samas ei võtnud Sobral ei iseennast ega oma lauljarolli ülearu tõsiselt. Kui ta oleks seda teinud, polnuks säärane kergus ja mängulisus võimalik. Võib-olla on niisuguse kerguse ja mängulisuse Sobralile andnud mullune edukas südamesiirdamine. Uus süda ja justkui uus elu, kus mängida saab täie lustiga, ilma vajaduseta end tervise pärast tagasi hoida.
Salvador Sobral (Portugal)
3. detsembril kell 19 Estonia kontserdisaalis
Koosseis:
Salvador Sobral – vokaal
Júlio Resende – klaver
André Rosinha – kontrabass
Bruno Pedroso – trummid
Vaata kontserdi pildigaleriid siit!