Manu Delago: Mitme näoga imedemaa - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

16/12/2015 Manu Delago: Mitme näoga imedemaa

Arvustused Liina Hints

Saalis valitseb hauavaikus. Pimeduse ja sinaka tossu piiril löövad kaikuma esimesed hang-trummide helid. Mõtted aeglustuvad ja voolavad mõnesse teise maailma. Vaikusest sündinud helid paisuvad valjemaks, kiiremaks ja tugevamaks ning loovad oma pingeliste rütmidega kohustusi, lausa mõtteid unustamapaneva meeleolu, kus maagilistele löökidele keskendumine on möödapääsmatu ning pärast mida tundub vaikust lõhestav aplaus lausa kohatu.

 

Sinise suitsu taustal siseneb saali ülejäänud bänd. Leebel toonil põimuvad pehme lauluhääl, sügav fagott, imedemaalt pärit hang-trummid ja südant hooti läbivad elektrilised rütmid uutmoodi rännakuks kaugel kõigest päriselt eksisteerivast, meenutades fantaasiamängudele omaseid kohati heldivaid viise, mis saadavad rändureid kõrgel mägedes. Silme ette kerkivad kõrbes värelev päike ja vihmametsade sügavustesse kaduvad kosed.

 

See pooleteisetunnine rännak viib kuulajad aga palju kaugemale meie maailma piiridest. Osavalt sulanduvad ühte kõik meeleolud, tunded ja emotsioonid, mille multiinstrumentalistid suudavad esile kutsuda säärase lihtsuse, loomulikkuse ja meeliülendava lava-show juurde jäädes. On kuulda kõrvulukustavaid aplause, on kuulda rohkesti naeru ning mõnel tuleb vaiksemate lugude peale heldimusest pisargi silma. Muusikapalade vahele poetatakse teksti ja instrumentaalse saate lõiminguid, nii väikesest trummarist rääkiv „Rudy” kui Manu Delago kohtumisest oma lapsepõlve lemmikstaariga jutustav „You are Famous, Let’s Not Take A Photo, What About Ping Pong?” panevad publiku rõkkama ning näitavad, kui lihtne on pisikeste asjade keskelt nauditavaid hetki leida.

 

Imekspandav on peale multitalentide enda ka ebatraditsiooniline ning äärmiselt külluslik instrumentide valik, mis algab lauatennise reketi ja lõppeb kodus käepärast olnud esemetest valmistatud pisikese gongiga, tuues samuti mõnelegi rahvahulgast muige suule ja pannes silma särama.

 

Mida kaugemale rännakuga jõutakse, seda jõulisemaks see muutub. Muusika sekka satub aina enam elektroonilisi helisid, hang-trummidele lisaks võetakse kasutusele tavaline trummikomplekt ja meeleolugi tundub valjemaks muutuvat. Terve aja käivad intrumentaalsed lood käsikäes vokaale sisaldavate paladega ning iga lugu on kui rännak omaette, pärast mida liigutakse järgmiste instrumentide ja meeleolude juurde. Tee muutub maagilisest kurjakuulutavaks, kurjakuulutavast jõuliseks, jõulisest humoorikaks, humoorikast elektrooniliseks ja elektroonilisest tagasi maagiliseks. Sõnu jääb kirjeldamiseks ehk isegi väheks: oskuslikult kasutatakse ära nii loodusest inspireeritud veehelisid, mahedaid elektroonilisi rütme kui instrumentide ajutist koosmängu, mis igale palale teatud pinge ja kaalu annab. Niisamuti leiab valjemate palade seest selginemisi, mil kostma jäävad vaid hang-trummid või vaiksed vokaalid.

 

Viimasele loole järgneb oodatust veelgi valjem aplaus ning sellele vaikne Eestist inspireeritud lisalugu. Manu Delago tänab Eesti publikut intensiivse ja tasase kuulamise eest ning saab järjekordse aplausi osaliseks. Kontsert, mis algas vaikuses ja lõppes vaikuses, kuid kätkes endas enam meeleolusid, kui nimeliselt oskaks üles loendada, on läbi ning jääb kahtlemata üheks säravamaiks pärliks selle muusika-aasta lõppu.

 

Manu Delago
7. detsembril Kumu auditooriumis

 

Koosseis:
Manu Delago – hang, elektroonika
Isa Kurz – vokaal, klaver, viiul
Christof Dienz – fagott, süntesaator
Chris Norz – löökpillid