Talvejazzi avas Tallinnas ja Viljandis toimunud soolokontsertidega prantsuse kitarrist Marc Ducret. Lisaks andis ta 1. veebruari pärastlõunal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias workshopi, kus muuhulgas valgustas Nabokovi romaani „Ada“ ühel peatükil põhineva projekti „Tower“ tagamaid. Õpituba toimus küsimuste-vastuste vormis.
Õpitoas osales Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.
Kirjeldades oma teekonda improvisatsioonilise muusika juurest praeguse projekti juurde, märkis Ducret, et ka eelnevalt valmis kirjutatud muusika esitus on alati veidi erinev. Mis on siis improviseerimine?
„Improviseerimine ei ole vabadus. Sellist asja nagu vaba või avatud improviseerimine ei ole olemas. Muusika on loomulikult vaba ja avatud, ka Mozart on vaba, sest kui tema pole vaba, siis kes üldse oleks? Aga täiesti vabalt improviseerida pole võimalik. Keegi pole täiesti vaba. Sa mängid lihtsalt veidi vabamalt. Seega ma eelistan teha vahet selle alusel, kas muusika on eelnevalt loodud või komponeeritakse see kohapeal samal hetkel, kui seda esitatakse. Ja esitajana annan ma endale aru, et kui otsustame mängida nö. täiesti vabalt improviseerides, siis pole tegelikult miski vaba, me hoopis klammerdume oma reflekside ja harjumuste külge. Seega kui sina ja mina otsustame koos „vabalt improviseerida“, siis tähendab see, et sina ajad oma rida ja mina oma ja me püüame mängida seda koos, kui õnnestub.
Ma olen seda küllalt teinud ja see ei huvita mind enam. Nüüd on mul teised eesmärgid, nüüd tahan, vastupidi, struktuure ja raame. Ma tahan mängida mänge, millel on reeglid. Tahan mängida struktuuridega. Mida keerukamate ja rangemate reeglitega on tegemist, seda vabamaks saan ma minna muusika sees.
Praeguses sooloprojektis on teatud osakaal eelnevalt kavandatud muusikal. Ma ei taha öelda „improviseeritud“ ega „kirjutatud“, sest olen huvitatud kõigist vahevarjunditest improvisatsiooni ja eelnevalt „valmis tehtud“ muusika vahel. Selle projekti puhul on eelnevalt kirja pandu pigem lähtepunkt. Reegel võib olla näiteks see, kuidas kuhugi jõuda ehk rada, teekond.
Näiteks ühes palas näeb juhis ette, et pala kulgeb õnnelikkuse seisundist millegi tumedama poole. Muusikaliselt võin selle lahendada peaaegu kuidas iganes, aga igal juhul pean alustama millestki helgest või tantsulisest ja liikuma järk-järgult millenigi, mis pole kaugeltki rõõmus ega tantsuline. Ja ma pean lõpetama millegagi, mis on nagu muusikaline küsimärk, see on ka üks mu reeglitest.
Kui mängisime koos Bloodcount’i, Tim Berne’i grupiga 90-ndate keskel, mäletan, et vahel ta kirjutas kaks lehekülge väljakirjutatud muusikat: I ja II leheküljel pidid sa mängima seda, mis on sinu jaoks noodistatud. Aga kahe lehekülje vahele kirjutas ta lihtsalt ühe rea: „improviseeri leheküljelt 1 leheküljele 2 – sa oled vihane!“ Ja see on kogu materjal, mis sul on. Vihane olemiseks on palju erinevaid viise, mida sa avastad mängides ja proovides: sa võid valjusti ja avalikult röökida, aga sa võid ka endamisi kellegi või millegi peale viha kanda ainult omaette pomisedes ega mängi kuigi palju noote, kuid iga noot on vihane. Need on kaks täiesti erinevat helipaletti ja meeleolu ja need on kogu ülejäänud ansambli helikeskkonnast täiesti erinevad.“
Miks valisite oma projekti aluseks just Nabokovi teose?
„Olen nüüdseks tema teoste kallal töötanud juba 13 aastat. Ma olen iseõppinud muusik. Mul polnud plaanis muusikuks hakata, olin huvitatud hoopis kirjandusest, teatrist, keelest ja tahtsin sellega tegeleda. Koolis aga sattusin muusikat tegema üsna noorest peast ja see saigi mu elu sisuks. Sain muusikuks ja see kõik oli tore, aga ma armastan ka kirjandust ja need valdkonnad on üksteisest siiski üsna kaugel. Tahtsin need kaks kirge ühendada, nii et 12 aastat tagasi tegin projekti, kuhu oli kaasatud ka kirjandus. Kasutasin seal teksti, mida ise lugesin.
Nabokovi puhul tundsin imetlust tema kui erilise autori suhtes ja otsustasin teksti kasutamise asemel püüda tema kirjutamistehnikat muusikas jäljendada. See võinuks olla ka mõni teine kirjanik, aga siiski väga tõsine autor, sest vastasel juhul poleks tema looming nii laiahaardelist projekti välja kandnud. Praeguseks olen selle projektiga tegelenud juba kolm aastat, ilmselt kulub sellele veel vähemalt kaks. Kokku tuleb sellest ilmselt 6 CD-d: kolme erineva ansambli ja soolokavaga.
Eelmise aasta novembris tekkis meil mõte taasühendada kõik kolm koosseisu (kvintett, kvartett ja sekstett), kokku 12 inimest, ja mängida kogu muusikat veekord, ainult erinevate seadetega. Sealt tuleb veel 3 CD-d seni salvestatud kolmele lisaks. Kellegi niisuguse najal, kes kirjutab tekste ainult koomiksitele, sellist projekti ei tee. Sellisest autorist oleks ehk jätkunud üheks albumiks, aga mitte enamaks.“
Kas teil on olnud mingisugust tagasisidet ka kirjandusinimestelt, Nabokovi uurijatelt?
„Jah, on küll, ja ma olen selle üle väga uhke. Ta on üsna erandlik ja unikaalne autor paljudel põhjustel. Üks tema trikke ja meetodeid on, et ta kirjutab nö. täiuslikule lugejale, kes on paljus minu sarnane. Ma olen üsna aeglane asjadest aru saama ja omandama, ma armastan kordusi, armastan kõike uuesti üle teha: uuesti vaadata, uuesti lugeda. See on minu meelest väga liigutav, mulle meeldib see tunne, et „aa, ma olen seda juba näinud“. See, et ma olen seda juba näinud, on juba iseenesest poeetiline, aga midagi uuesti nähes mõtlen: „Ahhaa, see tähendas seda!“ Nõustun siinkohal, et korraliku raamatu – tõsise teose – puhul ainult ühest lugemiskorrast ei piisa, siis sa nagu polekski seda lugenud.
See on sama kui väita, et oled näinud filmi, aga tegelikult oled lugenud DVD-karbilt ainult selle tutvustust. Ilmselt ka minu kontserdil ei kuule kohe esimese korraga kõike, mis selles muusikas on, samas ei saa ma lasta kontserdikuulutuse peale trükkida: tulge homme uuesti.
Kui loed uuesti ja uuesti, märkad mingeid väikseid vihjeid ja saad otsida üles mingi koha, millele vihjatakse, ja omandada üha uusi tähenduskihte. Nabokovi puhul võib see tähendada ka seda, et viidatakse mingile teisele raamatule, mille ta kirjutas võib-olla juba 15 aastat varem.
Inimesed otsivad tema raamatust siiani viiteid. On olemas veebisait, muidugi mitteametlik, see on veidi salajane ja krüpteeritud, ja seal mängitakse aarete jahti. Olen endaga väga rahul, sest leidsin kaks aaret üles ja ma pole mingi õpetlane ega kirjandusteadlane. Osalesin hiljuti Lõuna-Prantsusmaal Nabokovi-teemalisel konverentsil ja küsisin asjatundjatelt: „Kas olete märganud, et leheküljel see-ja-see on niisugune vihje?” „Ei, ei ole märganud!” No küll ma olin enda üle uhke!”