Mihkel Kleis - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

31/01/2004 Mihkel Kleis

Arvustused

Üks eelmise aasta suurimaid halvasti hoitud saladusi eesti muusikaelu selles nurgakeses, kus loovust pulbitseb suisa liiaga ja otsing on elulaad.

Tasub see eelmisel aastal tasahilju ilmunud plaat meelde tuletada küll. Asi oli nimelt selles, et Luarvik Luarviku tugisammas Mihkel Kleis tegi sooloplaadi valmis omal käel ja ise ka piskukoguses tiražeeris. Seda kõike oli nii ütlemata väikeses koguses, et tavapärane kujutlus heliplaadist kui sellisest ei märkagi seda. Küll aga märkasid Kleisi plaati muusikahimused arvustajad ning nõnda ilmus õige mitu kiitvat artiklit laia levikuga väljaannetes.
Kiitmiseks on muidugi põhjust suure kuhjaga, sest kuigi Reisile Minotauruse juurde on keeruline pääseda nii füüsiliselt (ikka see pisitiraaž) ja muusika ise on siin ka pigem labürint kui meelelahutus, mõjub Kleisi lugude kuulamine ülimalt ergastavalt. Eeskätt seepärast, et ta on küll enesesse imanud paljusid mõjutusi, kuid tema mäng ja muusika kõlavad originaalsena.
Jazzmuusikaga otseseos puudub, sving ja bebop ei kuulu sellesse sõnavarasse, mida Kleis kasutab, küll aga on tema muusikas rohkesti improvisatsiooni, psühhedeelsed meeltest väljumist ja funkivat gruuvimist. Kõige selgemad lätted, mille kaudu sellele muusikale on võimalik ligi pääseda, asuvad intellektuaalrocki ja kunstrocki ülimalt kirjupärases rägastikus.
Kleisile tundub meeldivat jazzi mõjutustega improvisatsiooniline osa sealt, kus heliga manipuleerimist on palju ning struktuurid – kuigi sageli kompositsioonilised – on üpris vabad. Minimalistlikud kordused, suured ja väikesed pulseerimised ning muidugi mingi pidepunkt väljapoole muusikat. Kirjandusse, kujutavasse kunsti või näiteks astronoomiasse.
Selgituseks on mõeldud ka Mihkel Kleisi inglisekeelne saatesõna plaadile. Saame teada, et need lood on valminud viimase kolme aasta vältel. Autor möönab, et seoses egoprobleemidega on tal ikka olnud raskusi kompromisside tegemisega ja nõnda on nii mõnigi hea idee jäänud Luarvik Luarviku poolt kasutamata. Need on realiseerunud koostöös teiste muusikutega ja enamasti on tegemist olnud stuudioprojektidega. Nõnda on eksisteerinud “grupid” Edasi, Briljantkäed ja Michael Clay’s Fatal Beat. Kaasalööjateks Tarvo Kaspar Toome (Lippajad, Megan Quartet), Taavi Laatsit (Galaktlan, Uni, Kismabande), Margo Pajula (Zahir, Phlox) ja Jarmo Nuutre (Plastic Whore).
Toome puhul tõstab Kleis esile ühist jazzrocki-kiindumust ja psühhedeelselt lärmakat ning ettearvamatut kitarrimängu; Laatsitiga viis teda kokku muusika tegemine kunstirühmituse Avangard näituse tarvis; Margo Pajula voorusena toob ta esile võime mängida nii psychobilly’t kui fusion’i ja tulla toime keerukate mitmekihiliste polürütmidega. Veidrik Nuutrega tutvus ta tolle ühe-mehe-bändi Plastic Whore kaudu, mille värskus talle tugeva mulje jättis. Saatesõnad lõpevad soovituse/hoiatusega: “Niisiis, nautige… või saage peavalu.”
Plaadil on põhiline on kulgemine, püsitu liikumine, mille üks parimaid iseloomustajaid on narratiivse-manifestilise pealkirjaga avalugu “From The Stream to The River, from The River to The Sea”. Allikast jõkke, jõest merre on kujund, mis kätkeb korduvprotsessi terviklikkust, loogilist kulgemist. Helisid lisandub nagu allikaid, massiiv paisub, heli muutub peaaegu märkamatult majesteetlikumaks, voolu energia kasvab. Üllatav võib olla teada saada, et tegelikult on see kujund pärit kunagisest noorteajakirjast Pioneer – selline inspireeriv loosunglik lennukus, mis pärast ideoloogia sulamist mõjub hoopis teisiti
Nimilugu “Visit to Minotaur” osutab küllap sellele müütilisele koletisele, kes elas keerukas labürindis. Hiiliva hirmu tunne kriibib taustal. Süntesaatoripassaažid on pisut nihkes ebasümmeetrilised ja see süvendab teadmatuse õudu veel. Tegelikult võttis Kleis selle pealkirja ühe Mirabilia sarjas ilmunud raamatu järgi, mida ta ise pole lugenud.
Ray Bradbury raamatust “451 Fahrenheiti” inspireeritud “Kui lihunik magab, siis laibad veritsevad” on loogiline jätk oma kasvava techno-rütmiga, mille agressiivsust võib võtta ka kui trash-legendi (ilmselt jutumärkides) Slayeri pila.
Enam kui tosin aastat tagasi, mil taoline metal-muusika oli üsna populaarne, kirjutas keegi briti kriitik Melody Makeri arvustuses, et Slayeril loksub ajus puhas sitt. See oli hinnang, mis kandub osalt ka kõigi selle grupi võrsete kohta. Lühemalt ja solvavamalt on seda vist raske kokku võtta. Kleis müristab ja rögistab mõnda aega ning loobub siis rütmipiitsast ja liugleb edasi risti-rästi pulseerivatel heliväljadel heliväljadel. Samas on aga sellisel helil omamoodi purgatoorne mõju.
See ei ole popmuusika, see ei ole rock, pole ka jazz. Kuid see muusika kütab kujutlusi nagu bensukanister jaanilõkke juures. Rahutu, plahvatuslik ja spontaanne.
Vasturütmide ja närviliste impropassaažidega “An Attempt to Classify Chaos” ei ole selline kaos, mida kunagi püüdsid tekitada free-jazz’i mehed. Siin on korrapära nagu nendes lõpmatusse keerduvates fraktaalkujundites, millega on püütud kaost matemaatiliselt visualiseerida. Kleisi muusikas on segaselt kirju pealispinna all alati olemas mingi korrastatus ja mõistusepärane käepide. Ta ei lase ennast alateadvuse voolu kunagi liiga kauaks triivima jääda. Nii nagu tema muusika pole ka tasapinnaline, mis näiteks modaalse jazzi parimatel hetkedel võib kergitada nii kuulaja kui muusiku üle kehalise reaalsuse piiri. Ei, tema armastab pikki tõuse ja laugjaid laskumisi, käänakuid ja tunnelite läbimist.
“Solar Phallistic” on avarusloits, mile pealkiri tuli raamatust “Voodoo – religioon või maagia”, aktiivne transiharjutus, mida progerockis kohtab sageli. Koos Jarmo “Cooper” Nuutrega tehtud “Quest for Fire” kõlab elektroonilise biidiga rabelemisena, milles kajab drum’n’bass-rütmi hõngu. Skisofreeniline adrenaliinirohke “Mammoth Hunters”, kajatatud kriisked ja elajalikud karjed, ürgmöire pooleteiseminutilises vahepalas “Emotional Interlude I”, millele vastandub helge ja õhuliselt tõttav “Emotional Interlude II” elektriklaveril, mis sisuliselt on väänutatud bluus, aga seda umbes sellisel äratuntamatul moel, nagu moondeid omaaegsetes originaalina mõjuvates biitlilugudes.
“Royal Hunt” koos Taavi Laatsitiga on salvestatud Laatsiti juures kodus. Tegelikult on see üks jämm, kus rütm ja klahvpillide elektroonika vastastikku pisut nügeledes tormavad samas suunas. See pole võidu- vaid koosjooks. Selles on tungi ja energiat – seda, mida hiirega muusikat kokku kleepides tavaliselt kunagi ei saavutata.
Peeglite kasutamine malemängus (“Using Mirrors in Chessgame” vihjab tüssamisele. Sauteri hääl jääb kohe alguses kõrva, aga tema sõnad peituvad esialgu kajadesse. Võimas kosmiline bluus kergitab Sauteri eksistentsialistlikku pajatust kohtadesse, kuhu tema sõnad alguses kindlasti ei pürginudki.
Kodusalvestus on ka plaati lõpetav kümneminutiline “Static Excitement”, mille pealkirjas on loo enda kohta päris palju ära öeldud. Struktuurilt lakooniline, kuid vaieldamatult huvitavalt kombel helide energiaga laetud muusika kerkib lineaarselt ning see protsess on huvitavalt teostatud. Kodu, kus see salvestatud, kuulub Tarvo Kaspar Toomele, kes ise mängib kaasa kitarre ja manipuleerib elektrilisi rütmipille.
Kuulake, kui selle plaadi kusagilt kätte saate. Mihkel Kleisi ängi vabastav ja vaimu kergitav elektrooniline funk-blues mõjub nagu iga teine hea kunstiteos.