fbpx

Mustlaste elu loeb / Gypsy Lives Matter – Raul Ukareda: Band of Gypsys 50

14. oktoober 2020
Arvi Tapver

„Band of Gypsys“ on vastuoluline kultusplaat ja oli tinglikult ka Jimi Hendrixi trio, mis koosnes mustanahalistest, mitte aga mustlastest. (Põhjusel või teisel tahtis Hendrix väidetavalt meeldida temast võõrdunud mustanahalistele, kuigi ta ise väitis, et on veerandi jagu tšerokii verd.)

 

Plaadimaterjali võtsid helitehnikud üles otse omaaegse kuulsa klubi Fillmore Easti lavalt 1969.–1970. aastavahetuse show’l. Muusika oli veelgi eksperimentaalsem, psühhedeelsem ja ühtlasi segasem kui Hendrixi senine looming. Kõik see toimus lühikese perioodi vältel, mil saldo näitas legendaarsele muusikule juba loojangut. Pool aastat pärast plaadi ilmumist oli Hendrix surnud.

 

Taustaks niipalju, et plaadi lood sündisid stuudios ilma kindla struktuurita vabalt jämmides; jäidki albumile selliselt ehk elavas esituses ja seda on ka kuulda.

 

Nagu nii mõnegi jazzi suurkuju omaaegne plaat sündis seegi jooksval lindil, vahepeal salvestusnuppu pausile lülitamata, improviseerides. Sellest ka materjali toorus, viimistlematus, sest vastavalt ajastu vaimule oli sound rajum ja tehnika kompas piire. Nüüd on plaadi ilmumisest 50 aastat möödas, Hendrixi surmast samuti ja Raul Ukaredal saab kohe-kohe vanust sama palju olema. Siinkirjutajalgi on too materjal kuskil kassetil kerinud.

 

Nagu ta ise kohe lavale astudes mainis, oli valik sümboolne, ikkagi see märgiline poole sajandi maagia. Oleks ju võinud valida ka hoopis varasema, The Jimi Hendrix Experience’i klassikaks kinnistunud loomingu, selmet võtta ette piduse vanaaastaõhtu poolfabrikaat. Oleks olnud kindla peale minek! Oleks, aga siis poleks see enam eksperimentaalne.

 

Tulevase koosseisu bassisti Billy Coxiga tutvus Hendrix õhudessantväes ehk langevarjurina aega teenides. Vaatame siis, kuhu Ukareda oma langevarjul maandus.

 

Enam-vähem taktist läks Ukareda kitarr käima ja koheselt selgus, et sound vastab (mõneti isegi üllatuslikult) kerge ülevõimenduse piiril balansseerinud Hendrixi kaubamärgile, mis annab pisukese lohaka häälestuse kõrvalefekti.

 

Tegelikult ei mõjuta volüüminupp häälestust. Lihtsalt massiivsed helivallid peidavad ja siluvad visandliku mängumaneeri.

 

Hendrixi sound meenutab veel nüüdki kõuemürinat mägedes, rünkade varingut kuristikku või stiihiate igavikulist psühhedeeliat. Milleks veel siis täppismäng või filigraansed akordid? Justkui meenub nagu oleks Hendrix ise (või nii mõnigi ta kaasaegsetest) viljelenud suisa filosoofiat, mille kohaselt liigne tuunimine tapab elava muusika. Muusikal ei tohi olla piire, ta tuleb vabaks lasta.

 

Veenvalt ja kindlakäeliselt annab Ukareda bändile motiivi ette nagu räägiks tuttavale juttu, mida kõik niigi mõistavad. Ent erinevalt algupärasest on Ukareda teinud kaks muudatust: kõigepealt on tema versioon plaadist instrumentaalne ehk ilma lauluta; teiseks tõi ta lavale klahvpilli (mida Hendrixi mustlaste bändis polnud) ja maandus omal valikul kohale, kus ta eksperimentaatorina peab jagama juhirolli klahvpillimängija René Puuraga. Tõepoolest, Hendrixilt laenates ja tinglikult bändi Raul Ukareda Experience’iks nimetades, teevad kitarr ja klahvid kahepeale selle, mida Hendrix tegi üksi, ja siit alates algabki elamus nagu experience’i tõlkida võiks.

 

Kohe esimese loo alguses pidasid kitarr ja klahvid ehk Ukareda-Puura maha dialoogi (mängides kordamööda teineteise motiive, jäljendades maha imaginaarse kahekõne), millele järgnes bassisoolo Janno Trumpilt ning tundus hetkeks, et klahv jätkab dialoogi bassiga. Siiski mitte. Bass soleeris iseseisvalt ning alles nüüd oli kitarrisoolo aeg ja koht.

 

Empiirilisus ehk kogemuslikkus seisneb selles, et kuigi Hendrix laval klahve ei kasutanud ja mängis end surematuks ise oma soolodega, on Puura klahvpillide sound nii orgaaniline, nagu see 1969. aasta hard/blues rock’i bändis olema peab. Ajastutruult.

 

Plaadil on kuus lugu. Üle pikkade aastate, ja seda enam, et esmakordselt elavas esituses, toda muusikat taas kuuldes, tabas äratundmine, kui paljudes Hendrixi lugudes trumm vasturütmi mängib. Band of Gypsyse lood jagunevad rütmi poolest jämedalt kaheks: funk’i-põhisteks ja … üllatuslikult reggae-biidile toetuvateks. Tavaliselt jäävad kõrva Hendrixil korduma kippuvad sarnased motiivid („Purple Haze”, “Foxy Lady“), nagu see tol õhtul ka Ukareda versioonis oli. Trumm jääb tagaplaanile.

 

Kahjuks tegigi Kaspar Kalluste trummidel vaid ühe soolo nagu ka Trumpil jäi see esimeses loos esitatu ühtlasi viimaseks. Ent nii oli see ka Hendrixil – Billy Cox trummidel ega Buddy Miles bassil ei soleerinud. Lihtsalt Ukareda jagas soolosid klahvpillidega ja tegi hea valiku.

 

Raul Ukareda: Band of Gypsys 50

13. oktoobril 2020 Fotografiska Tallinnas

 

Koosseis:

Raul Ukareda – kitarr

René Puura – klahvpill

Janno Trump – bass

Kaspar Kalluste – trummid

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit.