Jazzkaare veebiajakirjale antud intervjuus räägib möödunud laupäeval Merepaviljonis kauaks meeldejääva kontserdi andnud Nils Frahm Arvo Pärdist, Radiohead’ist, komponeerimise protsessist ja muust. Nils Frahmiga vestles Kaarel Kärner.
Nils Frahm on intrigeeriv noor pianist Saksamaalt. Tema vaba ja mõnusa oleku taga on kindla nägemusega muusik, kellele meeldib pidev liikumine ning areng. Kulgemine ja elujõud on tunnetatavad ka tema minimalistlikes helimaastikes, mille sisse on peidetud enamat, kui esmapilgul tundub. Frahm mängib helidega, aga ka vaikusega, sest mis väärtus oleks helil, kui ei oleks olemas vaikust…
Sinu albumite taga on huvitavad ideed ja kontseptsioonid, näiteks “Felt” summutatud klaverikeelte ja instrumendi mehhanismide tööst tingitud lisahelidega, kas mõtled need eelnevalt detailselt läbi või on see pigem spontaanne protsess?
Minu suhe kontseptsioonidega on vastuoluline. Ma proovin pigem mitte mõelda, vaid tunda. Kui alustan tööd albumi või projekti kallal, ei tea ma täpselt, mis sellest tuleb, kuid mõne aja möödudes leian mingi niidiotsa ja hakkan sellele järgnema. Näiteks „Felt“ sai pealkirja alles lindistamisprotsessi lõppfaasis, kui kuulsin seda kõrvalseisja rolli asetudes. Alles siis vormusid mõtted, mida see muusika endas kätkeb. Seega, muusikat luues püüan ma vältida selle kontseptualiseerimist. Üritan mõtlemise ja muusikategemise lahus hoida. Proovin aju välja lülitada nii muusikat lindistades kui ka kontserti andes.
Seega annad tähenduse oma lauludele alles pärast nende valmimist?
Just, ma ei taha usaldada oma mõistust, vaid tundeid. Tundeid, mida ma ei suuda sõnadesse panna, need avalduvad muusikas. Kui suudaksin neid verbaalselt väljendada, siis hoopis räägiksin.
Mis inspireerib sind muusikat looma?
Sellele on praktiliselt võimatu vastata, sest pole midagi, mis ei inspireeriks. Isegi, kui hetkel on käsil elu igavaim periood, jääb sellest mingi mulje, mõju. Olen ka varem öelnud, et iga sekund mu elust mõjutab mu muusikat ja muusika mõjutab mu elu – see on selline tagasisidemehhanism. Usun, et kui lood midagi, siis sa ei tea iial, mis sind inspireerida võib, sest kõik mängib mingit rolli, iga detail loeb. Ma ei saa üksikelemente eraldada ja öelda, et loodus või armastus inspireerib, ka kõik vahepealne omab mõju. Näiteks klaveri mittemängimine samuti innustab, pärast paaripäevast pausi on hoopis mõnusam mängida.
Sinu loominguline protsess sisaldab palju improvisatsiooni. Kuidas komponeerimine sinu puhul täpsemalt välja näeb?
Mul on kodus klaveri juures alati mikrofonid valmis. Kui tunnen soovi mängida ja midagi lindistada, lülitan need lihtsalt sisse ja mängin mitu tundi. Hiljem kuulan lindistusi ja ehk on seal näiteks mõni neljaminutiline lõik, mis on väga hea või sootuks ideaalselt sobilik. Viimasel juhul jätangi ta selliseks. Lihtsalt heade lõikude juurde tulen tagasi ja teen nende kallal tööd, mängin neid uuesti läbi ja organiseerin ümber. Samas mängima hakates ei tea ma täpselt, mis saama hakkab. Muusikat saab luua väga struktureeritult ja läbimõeldult, kuid just seda ma ei soovi. Ma ei mängi kunagi ühtki asja samamoodi, sest miski pole perfektne. See on vaid üks viis paljudest, kuidas pala mängida. Kontserdil võin mängida sarnaselt lindistusele või kui tunnen end sel päeval teisiti, siis ka esitusviisi muuta. Üritan muusikat sellesse hetkesse, päeva, keskkonda, saali paigutada. Ma ei usu struktureerimisse, sest see pala ei pruugi sel kujul sobituda mõnda teise situatsiooni või keskkonda.
See on ka üksinda musitseerimise eeliseks, et on palju mängimisruumi ja ei pea kellelegi muutusi selgitama. Näiteks “Said and Done” on plaadil umbes kolm minutit pikk, kuid kontserdil kaheksa kuni üheksa. Olen seda nii palju mänginud, et loo ümber on kogunenud palju uusi ideid. Seda juhtub tihti, lood elavad oma elu.
Oled intervjuudes maininud, et sul oli lapsepõlvekodus palju plaate, mida kuulata armastasid, nende seas ka Arvo Pärdi muusikat. Kui palju on Pärt sind mõjutanud?
Arvan, et küllaltki palju. Tema komponeerimistehnika, tintinnabul, haakub minuga. Mulle avaldab tema muusikas erilist muljet, et selles on tõsidust, aga samas ka lapselikku uudishimu ja mängulisust. Olen näinud temast mitmeid dokumentaalfilme ja märganud, kuidas ta silmad suureks lähevad, kuuldes orkestrit tema muusikat esitamas, ta on nii haaratud helide maailmast ja selle võimalustest ning selles peituvatest emotsioonidest. Mulle tõesti meeldib tema olek. Tundub, nagu ta oleks loonud oma kiriku, muusika on jumalaks tema enda religioonis. Ta ülistab seda jumalat nii ilusal ja rahumeelsel viisil. Ühtlasi oskab Pärt muusikast eemaldada liigse ja sellega viia tähelepanu väikestele detailidele, mida muidu ei märkaks või mis lihtsalt kaduma läheks.
See on imetlusväärne, julgus midagi nii lihtsat ja vaikset luua. Sageli heliloojad üritavad komponeerida suurejooneliselt ja keerukalt. Mulle meeldib, et Pärt sellest hoiduda suudab ja ma olen temalt palju õppinud. Kuidas ebaolulist välja jätta, muusikat väiksemaks, õhemaks teha nii, et see peaaegu koost pudeneb. Proovisin seda albumit “Screws” luues. Tahtsin läheneda muusikale, nagu Arvo Pärt läheneks. Ta on kahtlemata üks meistritest, kellelt on, mida õppida.
Sul on pigem klassikalise muusika taust, kuid ka mõjutusi jazzist. Kui palju sa endas jazzi tunnetad ja kas plaanid tulevikus mõne albumiga ehk ka rohkem jazzi suunas liikuda?
Inimesed peavad mu mängustiili pigem klassikamaailma kuuluvaks. Olen klassikat mänginud, sest pianistina peaks igasugu erinevat muusikat mängima, samas ka jazzi ja improvisatsiooni avastamine on tähtsad, see kõik arendab. Ma ise üritan sildistamist vältida. Kui mind vaadatakse jazzmuusikuna, siis ka võrreldakse mind teiste jazzmuusikutega. Ma ei soovi seda, tahan, et mu muusika kõneleks enda eest. Võin mängida indie-rock-festivalil, jazzfestivalil ja ka klassikalise muusika kontekstis, see meeldib mulle. Ma hindan väga kõrgetasemelisi kaasaegseid jazzpianiste, aga kuulan pigem viie -, kuuekümnendate jazzi, midagi ka seitsmekümnendatest. See, mida kuulen kaasaegses jazzis, on huvitav, kuid ise tahan teha midagi teistsugust.
Mulle meeldib olla žanrite vahepealses alas, et inimestes natuke segadust tekitada. Mida ta täpselt teeb? See erutus või ärritus, mida tekitab tõik, et mind ei saa kindlasse lahtrisse panna, erutab ka mind. Arvan, et see erutusseisund on hea ka seetõttu, et ta aitab hoida meeled valla. Säärases seisundis heidavad inimesed kõrvale kinnistunud mustrid, ootused ja varasemalt kogetu ning on uuele avatud. Mulle meeldib ka, kui minu välimus inimestes mingi reaktsiooni tekitab. Näiteks, miks kannan tenniseid ja katkiseid teksaseid, kuid mängin klassikalises kontserdisaalis? Ma ei tee seda mingi tagamõttega, olen lihtsalt viieteistkümnendast eluaastast nii riietunud ja ei näe põhjust seda muuta. Olen kahe jalaga maa peal ja jään iseendaks, ma ei näe põhjust äkitselt jazzilikumaks või klassikalisemaks muutuda.
Tahan olla hinnatud selle järgi, kes ma olen ja ma ei ole jazzpianist. Ma pole selleks ka tehniliselt piisavalt tasemel. See kõik on minu jaoks nagu avastusretk, tahan liikuda mööda oma rada ja näha, kuhu see mind viib. Tunnen, et ka Pärt on midagi sellist teinud. Ta lasi kõigest ümbritsevast lahti ja läks oma rada. Ma ei usu, et ta kuulab palju muusikat peale enda oma, mulle tundub, et ta oma mõtetes „lahkus“ siit planeedilt juba ammu ja teda ei huvita, mida kirjutavad muusikaajakirjad ega üldse kogu ümbritsev melu. Ta lihtsalt on järginud oma rada tundmatusse, huvitudes, mis teda seal ootab. Kui sildistaksin end, siis see eksitaks mind mu teelt.
Rääkides sind mõjutanud artistidest, siis Thom Yorke, Radioheadi laulja, on sinu loo “Ambre” lisanud ühte oma iganädalastest muusikaedetabelitest. Mis tundeid see sinus tekitab?
See on suurepärane! Armastan Radioheadi muusikat ja olen nende plaate palju kuulanud, eriti nooremana. Olin “Kid A” ja “Amnesiac” kõlast lummatud. “Amnesiac” ajendas mind helitehnikaga lähemalt tutvuma. Kuulasin seda plaati oma kehva CD-mängijaga ja see kõlas suurepäraselt. Kui kuulasin oma bändi prooviruumi lindistusi, siis need kõlasid nagu saast. Mõtlesin, kuidas ka sellist helilist kogemust pakkuda. Hakkasin uurima helitehniku töö tahkusid juhtmetest mikrofonide ja kõige tehniliseni välja. Uurisin, kuidas lindistati näiteks viiekümnendatel ja kuidas see erineb tänapäevastest meetoditest. Nüüdseks olen need oskused omandanud ja armastan helidega mängida. “Felt” on seda silmas pidades lindistatud.
Tavaliselt üritatakse kogu kõrvaline müra eemaldada, sellel plaadil soovisin seda võimalikult palju välja tuua ja säilitada. Seda on võimalik teha vaid siis, kui tead, kuidas klaverit õigesti lindistama peab, tegemist pole juhuse või oskamatu lindistamisega, see oli nii planeeritud. Tahtsin, et klaver kõlaks vastupidiselt sellele, mida tavaliselt kuulnud olen ja ma olen palju erinevaid klaverilindistusi kuulnud. Radiohead inspireeris mind kõike seda tegema ja seega tundsin, et ring on saanud täis. Nemad olid minu jaoks alguspunktiks ja nüüd on minu muusika jõudnud nendeni. See on väga hea tunne.