Bassist Toivo Unt mängib koos venelase ja ameeriklasega jazziks klassikateemasid ja see õnnestub neil suurepäraselt.
Bassist Toivo Unt korraldab vabal ajal festivali Nõmme Jazz. Nüüd on tal ka siis Nõmme Records ja “Paintings” selle avaväljalase. Mängivad Unt ise, Soomes elav vene klassikapianist Vjatšeslav Novikov ja ennast Eestis sisse seadnud ameerika trummar Brian Melvin. Mängitakse impressioone-helimaalinguid, millest suurem osa pärit mitte jazzmuusika aladelt vaid klassikast selle termini klassikalise muusika mõistes. Sealjuures mitte üksnes vanast romantilisest klassikast vaid ka nüüdiskunstmuusikast on need muusikakillud pärit. Teisiti pole ju võimalik määratleda näiteks Ligetiga seonduvat.
Novikovi pianism on siin keskmes. Tema kõlatundlik esitus, nüanssiderikas tehniline pagas, mida on lihvinud loendamatud klassikaesitused. Novikov ei kuulu nende jazzimeeste hulka, kes mängides higistavad. Pigem võib kujutleda särinat tema ajukurdude vahel, kui ta oma helikonstruktsioone kannatlikult rajab, püüdes säilitada improvisatsioonilisusega kaasnevat vabaduse tunnet. Enamasti see tal õnnestub hästi ja isegi väga hästi. Arvatavasti osalt ka seepärast, et muusika aluseks olevad Schubert, Bach, Skrjabin ja Tšaikovski on talle läbinisti tuttavad helimaailmad.
Jazz näib Novikovile olevat rohkem huvivaldkond kui tõsine tegevus. Kui jääte kuulama tema tekitatud noote, nende järgnevustest ja kõladest koosnevaid harmooniaid, võib lummas viibides päris pikalt edasi lükkuda tõdemus, et jazzpianistina pole tema sõnavara-pagas kaugeltki nii suur kui klassikapoole oma. Kui näiteks Keith Jarrett mängib ligilähedaselt sarnast muusikat, kõneleb ta jazzi seisukohalt rikkalikumas keeles. Samamoodi rajab ta heliväljadele kõlarajatisi, kuid värve ja varjundeid on pisut rohkem.
See, kui Novikovi kuulates tuleb pähe võrdlus Keith Jarrettiga on juba suur asi. Ta ei matki, päris kindlasti kohe mitte. Aga tajutav on, et jazzpianismi ühe vaieldamatu suurkuju Jarretti poolt loodud tee on Novikovile sümpaatne.
Nii paneb siis trio Schuberti kergelt svingima ja toob esile tema unistava muusika bluusilik-nukrat poolt, kergitab tuntud klassikateemadest unistusi ja laseb nende ümber improviseerides vahel ka rihma nö lõdvaks. Väga nauditav ja terviklikult kompaktne on nende musitseerimine. Kordagi ei lagune see mingi proportsiooni ületamise tõttu koost ega muutu igavaks, mida muidu jazzis alatasa juhtub, kui soolodega või arendustega ummikusse satutakse ega osata seal kohemaid väljuda.
Pärdi muusikast inspireeritud helimaaling algab viidetega “Aliinale”, tintinnabuli-stiili ühe kõige ehedamale näitele. Kuuldavasti on Vjatšeslav Novikov suur Arvo Pärdi muusika austaja. Samasugust võib vist väita Brian Melvini kohta, kes mullusel Jazzkaarel tõi lavale “Aliinale” jazzversiooni. On küll tuttavad noodid ja kohati üsnagi äratuntav see muusika, kuid seda kaugele ulatuvat rahu ja konstateerivat vaikuse/heli koosmõju, mida Pärdi muusikas kuulda soovitakse, on siin justkui vähem kui võiks. See on käekirja ja tunde küsimus, kui me räägime jazzist.
Ühe hingetõmbega 17. novembril 2005 Eesti Raadio stuudios sisse mängitud ja samal päeval ka lõplikult helidokumendiks vormistatud plaat kannab selle päeva tunde pitserit. Võibolla oleks mõnel teisel päeval ja teises järjestuses need meeleolupildid kõlanud pisut teisiti. Kui me aga räägime siin kõlavast tervikust, siis on see ikkagi suurepärane. Kuulake vaid, kuidas trio esitab Bachi. Mitte nii nagu prantslase Jacques Loussier’ trio töötlused. Hoopis elegantsemalt, tõsisemalt, loomutruumalt ja elusa tundega mängitakse. Ning see, et Bachi-maalingule järgneb Ligeti kõlaväljade muusika heiastus, on samuti rohkem kui mainimisväärt. See näitab skaala avarust ja suutlikkust erineval kombel häälestuda nõnda, et maalid tõepoolest kujutaksid mitte üht ja seda sama vaid erinevaid karaktereid, mõtteid ja tundmisi.
Plaati lõpetav rockimehe Phil Leichi (ansamblist Grateful Dead) teema on justkui kõrvalekalle eelenuga võrreldes, kuid seda üksnes paberil. Reaalsetes helides kõlab see sama esituskultuuriga nagu klassikateemad. Gruuvi on rohkem ja struktuur on lineaarsem, nagu see rockile ka kohane on. Hea vaheldus ja plaadi lõppu üks helge punkt.
Toivo Unt lubas, et Nõmme Recordsi märgi alt tuleb peatselt veel plaate. Ikka samamoodi, et eesti muusikud ja rahvusvahelise areenil tuntud jazzinimed koos. Talle tuleb kõvasti jõudu soovida. Ka õnne, et see kõik õnnestuks samamoodi nagu see esimene pääsuke kohe algusest peale väga osavalt lennelda oskab.
Lood plaadil:
1. Schubert
2. Pärt
3. Schubert
4. Novikov’s Blues
5. Skriabin
6. Bach
7. Ligeti
8. Tchaikovski
9. Phil Lesh