Oslo Jazz: Hank O´Neal teab hea jazzifoto saladust - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

22/08/2011 Oslo Jazz: Hank O´Neal teab hea jazzifoto saladust

Arvustused

Mingem hetkeks tagasi aastasse 1986, kui see kõik alguse sai. Mida te tollest ajast mäletate?

Festival oli algul spetsialiseerunud traditsioonilisemale jazzile – dixieland, New Orleans… Päris esimesel aastal leidus programmis vaid paar välismaist artisti. Esimene värskemate suundade esindaja oli minu teada Monty Alexander.

Finantsolukord oli festivali algusaastatel päris keeruline – on räägitud legendaarseid lugusid sellest, kuidas festivali korraldajad lausa oma majad pidid panti panema, et ots otsaga kokku tulla. Valitsus annab festivalile tegelikult igal aastal aina vähem raha. Maailmas pole kindlasti ühtegi jazzifestivali, mis saaks hakkama täielikult ilma sponsorite abita. See poleks lihtsalt võimalik.

Kogu siinsel festivalil kuuldav muusika ei pruugi kõigile meeldida, ent tase on olnud alati kõrge ja artistid äärmiselt professionaalsed. Mis veel on Oslo festivalile tüüpiline? Suur osa kontserdipaiku on väikese mahutavusega, mistõttu ülerahvastatud. Heaks näiteks oli Karin Krogi ja Bengt Hallbergi kontsert, kuhu oli lihtsalt võimatu sisse pääseda.

Te olete pildistanud paljusid muusikuid. Fotonäitusel on esindatud kõigest väike valik suurepärastest fotodest, millest mõned on tehtud ka siinsamas hotellis…

Olen tegutsenud jazzifotograafina alates 1960. aastatest. Esimesed muusikud, keda fotografeerisin, olid vanad bluusilauljad – Skip James näiteks. Isegi praegu on mul kaamera kaasas. Kontserdikorraldajana olen pidanud oluliseks sündmusi arhiveerida-dokumenteerida, kas siis pildistades või lindistades.

Kindlasti teate just teie kõige paremini, mida on vaja, et teha üks hea foto jazzmuusikust?

Kõige tähtsam on olla kohal. Fotograafil peab olema loomulikult ligipääs ja organiseerijana on mul olnud hõlpsam backstage´i pääseda. Aga ligipääsu all mõtlen ma ka isiklikku kontakti muusiku ja fotograafi vahel. Pean silmas teatud usalduse krediiti, mis välistaks olukorra, kus muusik tunneb end halvasti, kui ta poole objektiivitoru rihitakse.

Hetkel ma fotograafiaga enam aktiivselt ei tegele. Mu viimase aja huviala on hoopis tänavakunst ja sel teemal on ilmumas peatselt ka raamat. Püüan Oslos jalutades leida uut materjali ja inspiratsiooni.

Poleks uskunud. Tähendab – käite ringi ja otsite Oslo linnapildist graffitit?

Just nimelt. Hulgun igasugustes urgastes, paikades, mida rulluisutajad armastavad… Linnaosades, mis ei ole just erilised turismimagnetid…

Suur hulk inimesi nimetab seda seinasodimiseks ja suhtub ikkagi pigem negatiivselt.

Loomulikult. Norras olen ma sellist suhtumist palju kohanud. Vahel leiab aga seintelt ja müüridelt rohkem tõde kui mõnest kontseptuaalsest telliskivivirnast näitusesaali nurgas. Seal on peidus mingi sõnum, reaktsioon ebaõigluse vastu, mis maailmas valitseb…

Lõpetuseks – olete New Yorgis asuva maineka kontserdipaiga Jazz Gallery juhatuse esimees. Kuidas Jazz Gallery’l neil päevil läheb?

Septembris annab meil heategevuskontserdi Pat Metheny oma Orchestrioni projektiga, mida huviga ootan. Jazz Gallery on mittetulundusühing, mis annab noortele muusikutele esinemisvõimalusi. Tegutseme 1995. aastast ja paljud tänaseks kuulsad jazziartistid on just Jazz Gallery’st tuule tiibadesse saanud.

New Yorgis tuleb igal aastal peale täiesti uus laine väga häid muusikuid. Ammugi mitte kõik diplomeeritud jazzmuusikud ei leia tööd. Kui keegi sind ei tea, siis ole sa nii hea kui tahes, löögile pääseda on ikka raske. New Yorgi ülikooli jazziosakonnas, mille tegevusega ma samuti olen seotud, on 280 tudengit, Igal aastal lõpetab kusagil 70. Ja see on vaid üks õppeasutus New Yorgis. On ju veel ka Juilliard jne. Nii et sellist asutust nagu Jazz Gallery on hädasti vaja.