Erki Pärnoja esimene sooloalbum, kuue looga EP koosneb Pärnoja originaalloomingust ja on lindistatud koos taanlasest trummari Ulrik Ordingu ja rootslasest klahvimängija Filip Leymaniga. Eesti, Rootsi ja Taani vahel edasi-tagasi liikunud toorest materjalist on valminud Skandinaavia-maiguline alternatiivmuusikaalbum „Himmelbjerget“.
Henri Särekanno Noorte Meediatiimist veetis Erki Pärnoja ja ansambliga ühe päeva.
Kohtusin Erki ja bändiga neljapäeval, 28. aprillil. Loomelinnaku Punases Majas oli käimas bändi soundcheck, meeleolu oli töine, ent rahulik. Soundcheck kestis umbes paar tundi ja möödus töörohke kergusega. Peale sound’i läksid trummar Ulrik ja klahvpillimängija Filip Tallinnat uudistama, kitarrist Joonas läks Otsa kooli solfedžot harjutama, bassist Peedu valmistuma oma kontserdiks Momentumiga ja Erki läks koju last magama panema. Tundus, et jaanuaris esimest korda koos mänginud bändiliikmed olid taaskohtumise üle rõõmsad ja ootasid taas koos musitseerimist. Laval oli näha kõigipoolset kaasmuusikute suurt austamist ja toetavat atmosfääri, mille sees olemist kõik väga nautisid.
Erkit nägin uuesti kella viie ajal trükikojas, kuhu läksime üheskoos tema Jazzkaare kontserdi puhul välja antavate vinüüliümbriste järgi. Eeldatavasti lihtsaks kujunev trükikojas käik polnud aga sugugi nii probleemivaba. Nimelt öeldi Erkile, et ümbrised trükiti välja tagurpidi ja härrasmees, kes asjaga tegeles, on juba majast lahkunud. Hetkeks oli mulje, et eriväljaandena valminud plaadid jäävad müüki minemata. Õnneks saadi mõni minut hiljem asjad selgeks räägitud ja korrigeeritud plaadiümbrised lubati enne kontserdi algust Erki kätte toimetada.
Sain võimaluse Erkiga uuesti kohtuda umbes kella kaheksa paiku. Leidsin ta Punase Maja backroom’ist, kus ta äsja ära toodud vinüüliümbristesse plaate sisse ajas. Erki tundus olevat äärmiselt rahulolev ja häirimatu. Tegin temaga umbes 20-minutilise väga mõnusa ja huvitava intervjuu.
Kui ma Erkilt Jazzkaare kohta küsisin, rääkis ta, et on Jazzkaarega seotud olnud juba 13 aastat. Ta jutustas, et on igal aastal mõne bändiga üles astunud, mõned aastad tagasi ka ansambliga MaiNekk, mille koosseisu kuulub ka praeguse bändi trummar Ulrik, kuid omanimelise koosseisuga pole ta veel Jazzkaare programmi nimistut kaunistanud. Emotsioonid seoses festivaliga on tal ainult positiivsed ja ta ütleb, et festival muutub iga aastaga aina paremaks.
Mõne aja pärast suunan vestluse tema perele ja sellel, kuidas on elu peale lapsevanemaks saamist muutunud. Erki jutust võis välja lugeda, et pere on tema elu suurim prioriteet. Ta jutustas, et kaheaastane tütar Marta tunneb juba tema heliloomingu seda telekast või raadiost kuuldes ära ja lisab, et tunded, mis tema kirjutatud muusika lastes tekitab, on väga olulised. Ta räägib, et mõned lood jäid koguni plaadilt välja, kuna väiksed muusikakriitikud Marta ja August neid kuuldes tugevaid emotsioone välja ei näita. Erki lisas samal ajal südamest laialt naeratades, et näha oma laste reaktsioone tema muusikale on üks lahedamaid asju.
Veel jõuan Erkiga rääkida plaadi nime tähendusest. Himmelbjerget on nimelt kõigest 170 meetri kõrgune mägi Taanis, mis, olles maailmas suuruselt üsnagi olematu, on taanlaste jaoks üks kõrgemaid mägesid. Erki veab paralleele mäe ja plaadi vahel just perspektiivi mõttes ehk kuidas kuue looga EP on vanemate projektide ja ülejäänud maailma heliloominguga võrreldes väike asi, kuid tema jaoks on see ääretult suure tähtsusega. Ta leiab, et mingis mõttes ongi keeruline määratleda, mis asi on suur ja mis väike. Teema lõpetuseks ütleb Erki veel:,,See nimi ja need laulunimed, mis on osaliselt ka rootsi keeles, on nagu minu tänuavaldus sellele muutusele, mis toimus minuga Rootsis, kuidas ma mingis mõttes leidsin ennast, nii muusiku kui ka inimesena’’. Räägin Erkiga veel mõnda aega ja siis jätan ta kontserdiks valmistuma.
Peale intervjuud Erkiga saan Vaba Lava fuajees sabast kinni Peedu Kassil. Peedu räägib soojade tunnetega „Himmelbjergeti“ projektist. Nad on Erkiga teineteist tundnud juba kaheksa aastat ja koos on mängitud mitmetes projektides. Ta kirjeldab Erkit andeka lookirjutajana ja lisab, et temaga on alati rõõm koos mängida, ning võrdleb Erkit isegi Arvo Pärdiga. Tundsin, et Peedu suhtub Erkisse suure imetluse ja austusega ning tunneb suurt rõõmu nendevahelisest koostööst.
Vahetult enne kontserti leian backroom’ist Ulriku ja Filipi. Nad tunduvad väga rahulikud, kui võtta arvesse, et 20 minuti pärast minnakse lavale. Mõlemad mehed on jõudnud Tallinnas ringi vaadata ja räägivad ainult head. Filip räägib humoorikalt Balti jaama turust, viidates sellele kui ,,russian market’ile’’. Ta meenutab, et kui Erki helistas talle ja rääkis väga vabal toonil „Himmelbjergeti“ albumist, tekitas see temas kohe huvi. Koostöö on olnud ainult hea ja ta lisab, et projektist kuuldes tuli tal kohe soov Erkiga ühineda, kuna oli varemalt tutvunud Erki muusikaga bändi MaiNekk kaudu.
Ulrik ja Erki on juba kooliaegsed sõbrad ja on muusikaliselt külg külje kõrval kasvanud. Tallinna kohta räägib tema samuti head, nentides küll, et nad jõudsid Filipiga Tallinnasse alles päev enne kontserti. Veel sõnab trummar, et tihe koostöö plaadi salvestamisel on temas tekitanud tunde, nagu oleks Erki kirjutatud muusika mingis mõttes ka tema enda muusika ja on saanud osaks temast.
Saan veel teha bändist enne kontserti ühispildi, enne kui Erki Pärnoja ja „Himmelbjerget“ Jazzkaare publiku ette astuvad.
