Pori Jazz: 20. juuli Ultra Music Nightsi tähe all - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

27/07/2006 Pori Jazz: 20. juuli Ultra Music Nightsi tähe all

Uudised

20. juuli parimad muusikahetked sündisid freejazzi paigana tuntud Ultra Music laval, kirjutab festivalil esmakordselt viibinud Jazzkaare veebitoimetuse reporter Rivo Randver.

Kuigi 20. juuliks oli Pori jazzi festival jõudnud ajaliselt juba rohkem kui poole peale, hakkas aktiivsem muusikaelu alles välja kujunema. Sel päeval avati festivali pealava Kirjurinluoto Arena ja lähemale hakkasid liikuma suurimad kontserdid. Midagi jalustrabalvalt vaimustavalt pealavalt sel päeval kahjuks tegelikult ei tulnud, tase oli keskpäraselt hea.

20. juulil toimunust teeb ülevaate Rivo Randver. Jazzkaare veebitoimetuse viibimist Pori Jazzil toetas Soome Turismiaredamise Keskus Eestis ja Jazzkaar.

Kirjurinluoto Arena, kogu festivali keskpunkti esimeseks kontserdiks oli Cab Calloway III and his Cotton Club Show esinemine. Bigband Cab Calloway III juhtimisel mängis kvaliteetset ning traditsionaalset jazzmuusikat ja meelitas kohale muljetavaldava hulga publikut.
Bigbandile järgnes Argentiina-ameeriklasest Raul Midòn. Kitarrist ning laulja mängis omi lugusid, kus domineerivaks stiiliks jäi soul- ning popmuusika. Midòn on tuntud ka oma vokaalsete võimete poolest ning mitmeid kordi demostreeris ta oma oskust jäljendada trompetit oma häälega.

Lauljatar Roberta Flack, neljapäeva suurim nimi Pori jazzil jäi küll veidi lahjaks. Eakal ning legendaarsel lauljataril olii häälematerjali rohkem kui küll, kuid energiast jäi väga puudu. Samas bänd oli võimas. Väga tugeva interpreedina paistis silma saksofonist Arturo Tappin ja taustalauljana säras Antonio Terry. Publik võttis lauljatari hästi vastu, sest kuigi ei olnud Flack enam see, kes ta oli kümme aastat tagasi, on ta ikkagi suurepärane muusik, kes on kuulsaks laulnud üle maailma armastatud lood nagu ”Killing me softly with his song”.

Kirjurinluoto Arena päeva viimane esineja oli vendadest koosnev funky ansambel The Neville Brothers. Ansamblis mängisid, uskumatu küll, aga kuus venda ning lisaks neile ka Makuni Fukuda (kitarr), Nick Daniels (bass) ja Willie Green (trummid). Vennad kütsid publiku korralikult üles ning ansambli muusikale reageeriti püstijalu.

Neljapäeval avati ka Pori jazzi kõige hullumeelsem koht – Ultra Music Nights. Hullumeelne kõige paremas mõttes, see oli ainuke koht festivalialal, mida võis nimetada jalustrabavaks. Publiku mahutavuselt küll kõige väiksem kontserdipaik festivalialal (võrreldav Teater NO99 Jazziklubiga), aga sinna jagus tõsiselt kvaliteetseid kontserte. Kui aga oleks tahtnud seal terve programmi algusest lõpuni vastu pidada, ei oleks piisanud sellest, et free jazz meeldib, seda oleks pidanud hingest armastama. Sest just avangardne lähenemine oli klubi põhisuund ja muusikud, kes seal üles astusid, olid sellise muusika asjatundjad.

Esimeseks kontserdiks Ultra Music Nights klubis oli ühemeheprojekt Pori Voices, kus prantslasest Paul Brosseau oli paari päeva jooksul kokku kogunud erinevaid helisid Pori linnast, kohalikust raadiost, neid lindistanud ning seejärel tervikuks seganud. Oma kokku keeratud nägemusele Pori linnast improviseeris Brosseau peale nii klahvpillidel kui ka trummidel ning tulemus oli humoorikas, Pori linna täiesti mittemeenutav.

Paul Brosseaule järgnes trio Big Satan, koosseisus Marc Ducret (kitarr), Tim Berne (altsaksofon) ja Tom Rainey (trummid). Kellele Marc Ducret nimi tuttav, võib ette kujutada, millise muusikaga oli tegu. Suhteliselt free, aga vaimustavalt hea, selle päeva parim kontsert üldse.

Big Satan`i hullumeelsusele järgnes Pori Jazzi ühe aktiivseima muusiku Mikko Innaneni (saksofonid) ja Mika Kallio (trummid) kontsert. Repertuaar koosnes fantaasiatest mõlema mehe sulest ning jätkas umbes sealt kohast, kust Big Satan pooleli jäi. Lisaks projektile Kallioga, astus Innanen festivali vältel üles veel kolmes koosseisus, sealhulgas ka eestlasest Jaak Sooäärega.

LP41! oli kontserdilava, kus astus üles ka 1995. aastal Jazzkaarel esinenud Ameerikast pärit pianist ning laulja Davell Crawford oma ansambliga Davell Crawford Movement.

Pori linna kõige popim piirkond, kuhu sai ka ilma piletita, oli The Jazz Street. Festivali ajaks loodud tänaval käis aktiivne elu nonstop, keskne kontsertpaik oli Radio Nova Stage, kus meeldejäävaim esineja oli ansambel The Fins. Ansambel oli muusika poolest poolest Soome Compromise Blue – energiline, kvaliteetne ning repertuaari kuulusid enamasti standardid blues- ja jazzmuusikast.

Enamus kontserdipaiku sulgusid tund või paar pärast keskööd, erand oli Voodoo City`ks nimetatud ööklubi, kus DJ-d tantsutasid festivalikülalisi hommikuni. Tegelikult on nii, et 20. juulist oleks oodanud Pori Jazzil palju rohkem. Ultra Music Night lava oli ainus koht, kus muusikud andsid tõesti täiega ja järeleandmatult. Pealava aga jäi natuke nukraks.