Pisikesele teater NO99 jazziklubi lavale peavad ära mahtuma kaheksa muusikut – ebatraditsiooniline vaskpuhkpillide instrumentaalkoosseis ilma bassi ja trummita. Kusjuures laval on lisaks ka kannel ja klaver. Kuidas see kõik küll võimalikuks saab, ja veel sellise koguse vase juures?
Tegu on projektiga, mis kannab nime Maria Faust Sacrum Facere ning üllatab oluliselt rahulikumate ja meloodilisemate lugudega, kui oleks võinud aimata. Kontserdil kõlavad järgemööda lood („Epp“, „Tui“, „Lydia“, „Hiie“ jt) ansambli nimialbumilt, mille muusika on inspireeritud eesti folkloorist ja setodele iseloomulikust runolaulust. Faust, kes on liidriks paljudele muusikalistele koosseisudele, on siingi kogunud oma dünaamiliselt tugeva isiksuse ümber hulga erinevast rahvusest muusikud nii USA-st, Itaaliast, Skandinaaviast kui ka Eestist.
Kontserdil tõuseb esile Kristi Mühling kandlel, kes meelitab instrumendist välja nüüdismuusikale omaseid lõputult kaasaegseid helisid. Kes oleks aastaid tagasi julgenud kasutada mõne pilli kõlakasti helide tekitamiseks, tehes seda koputades ja kolkides? Ainuüksi sääraste normide ületamine oleks tollal olnud tõsine musikaalne kuritegu. Aga mitte täna. Mühling on tuntud kui kandlele loodud uudisteoste esmaesitaja ja tõeline kaasaegse muusika interpreet – kandletõlgendused loos „Öölinnud“ annavad koosseisule kammerliku kõla ja see ongi sacrum facere.
Sacrum Faceret võib kirjeldada kui sünteesi Fausti kahest kirest: klassikalisest kompositsioonist ja vabaimprovisatsioonist, mida kordamööda omavahel põimitakse. Samas ei ole Faust just verivärske kuulaja jaoks – kohati valjult kriipivad, kohati õhupuuduse all kannatavad altsaksofoninoodid ja kontrastselt eristuvad toonid ei saagi kõigile meeldida. Aga kui olla avatud, võib mõista igasugust muusikat. Millegipärast tõmban siinkohal paralleele planeetidevahelise kosmoselennu helimaastikega avakontserdilt Lennusadamas ning Sacrum Facere on oma põhiolemuselt analoogiliselt sügav, kohati aegavõttev ja keeruline. Siinjuures sõlmin enesega kihlveo, et kevadise jazzipeo 25. sünnipäev ongi pungil nüüdisaegseid musikaalseid lahendusi – ka neilt, kelle loominguga arvame end tuttavad olevat. Kuid kas pole mitte Jazzkaar juba algusaastatest saati toonud kuulajateni helisid, mis on alati publikust ühe sammu võrra ees?
Plaadi ladinakeelne nimilugu „Sacrum Facere“ ehk „Inimohver“ pühendusega Fausti paar kuud tagasi siit ilmast lahkunud parima sõbrannale on kontserdi kõige kurblikum esitus. Selle sügavast emotsionaalsest mõjust annab aimu Fausti õrn vokaal – jõuline pärl.
Algsed hirmud kontrastse kooskõlaga brass-ansambli ees saavad ümber lükatud – seaded on komponeeritud spetsiaalselt vaskpuhkpillidele, tuues välja igaühe unikaalse ja individuaalse hääle. Tegu on igal juhul põnevust pakkuva kooslusega, kõigist lavalolijaist õhkab piiride nihutamise soovi.
Peale Jazzkaare on sünnipäev ka Maria Faustil. Ja nii meenutabki Kuressaarest pärit Faust Charles Lloydi avastamise tohutut mõju, tänu millele hakkas ta rohkem saksofoni mängima. „Palju õnne mulle,“ ütleb Faust talle omase huumoriga.
MARIA FAUST SACRUM FACERE
18.aprillil kell 22 teater NO99 jazziklubis
Koosseis:
Maria Faust – altsaksofon, klarnet
Kristi Mühling – kannel
Emanuele Maniscalco – klaver
Lars Greve – klarnet
Ned Ferm – tenorsaksofon, klarnet
Tobias Wiklund – trompet
Mads Hyhne – tromboon
Jonatan Ahlbom – tuuba