fbpx

Raudahjus põlesid puud, südameahjus kõik me muud…

21. aprill 2019
Jako Kull

„Jazzkaar 30“ on oma avaakordid kõlama pannud! Suure Reede õhtul avanesid jazziväravad alul Vabal Laval, et seejärel jätkuda õhtuste lauludega Punases Majas. Viimases võttis väljamüüdud saalis külalisi vastu kauni tämbriga eesti laulja-laulukirjutaja Liina Saar. Tuntud on ta juba koosseisudest MiaMee, Elletuse ja Verbarium, aga Jazzkaarel astus Liina Saar esmakordselt üles omanimelise koosseisuga, et tähistada värske albumi ilmumist. Uue muusika sündi inspireerisid eelkõige eesti keele ilu, tänutunne ja armastus. Lisaks Anna Haava, Betti Alveri ning Juhan Liivi luulele on uue albumi laulutekstide autorid meie kaasaegsed lüürikud Jaan Tätte, Jaan Pehk ning Maian Kärmas. Kõik need rõõmsa ja helge tonaalsusega esitatud lood tõi Liina kuulajani koos tunnustatud jazzmuusikute Joel Remmeli, Jaan Jaansoni, Mihkel Mälgandi ja Ahto Abneriga.

„Muusika ei tohi kõlada kuulajale keeruliselt,“ ütles Liina Saar paar päeva tagasi. Jah, ega õhtune laul rahu ja rahulikkust eeldagi ja enne kontserti mõtlesin seepärast lausa mitu korda, kuhu eeldatav rahumaailm Jazzkaare kavas üleüldse paigutada? Fakt ju oli, et korraldajad olid selle asetanud kohe avapidustuste ja -kontserdi järele. Ju siis peeti vajalikuks muusikasõpru maha rahustada…

Aga pärast festivali väljamüüdud avakontserti – Sumera ja Tüüri “ümberkirjutamist” – olid mu kahtlused igati kadunud. Avakontserdi võimsalt suurejooneline õhtuhing sobis täpipealt kokku järgnevate õhtulauludega. Kiitus korraldajate kompositsioonile!

Ja veel: Punane Maja on nüüdseks saanud peaaegu kätte oma plaanitud ruumilise kompositsiooni. Samas, jäänud on baarilik taustsumin, kellele see meeldib, kellele mitte, keda segab, keda mitte… Nojah, Jazzibaar, Punane fenomen!

Niisiis, Liina saadab õhtusse kümme lugu. Esimene – “Kodu juurest”. Vaikselt-vaikselt, õrn kutsik, ema, isamaa ja Juhan Liiv. Teine – „Kas tead?“, Jaan Tättega kahasse sündinud lugu. Rütmikam, sõnumi poolest kelmikam. Kolmandaks „Oh saada mind“. Suurele Reedele väga sobilik, pakun, et südamerahu ja hea meelega repertuaari paigutatud. “Valgus, saada mind…”, “Oh, hoia, mind…”. Aga sound on rütmikas, kuigi mitte just päris gospel. Aplaus keset lugu. „Üks kahest loost“ on neljandaks. Enne esitamist mainib Liina, et on palav, võtaks midagi ära. Naer saalis. Jan Kaus. Lummav kitarrirütm, vaikne mõtisklus, mis muusikaliselt läheb üle hoogsaks jazziinstrumentaaliks. Aplaus. Ja kui tuleb jälle vokaal, siis on see super.

Viiendaks „Inimene ja öö“, Debora Vaarandi sõnadele. „Kas Emil Laansoo kitarr teeb mängija paremaks?“ küsib Liina Jaan Jaansoni kitarri kohta. Järjekordne naljatus.

Pill pilliks, aga eks kõikide palade sõnu(mit) tuleb kuulata, need on kindlasti selle kontserdi puhul “asi iseeneses”. Parajasti kõlavas loos kratsib inimene öösel kõiksust. Vokaal kõrge, tunded ülevad. Aplaus südamlik.

Kontserdi keskpaigaks „Raudahjus pōlesid puud“. Ela hästi… Ja ei midagi muud. Minu jaoks tõeline apogee… Jah, kriibib, kriibib see lugu…

“Sōna oli selge“. Triin Soometsa luuletus. “Näppasin talt, noh. Aga seda ei tohi edasi rääkida!”. Selles loos on vokaali kompositsioon eriti vägev. Björkilik, tõepoolest. Oh, ja noh, saatev instrumentaal ju samuti kõrgklass.

Kaheksanda laulu, Doris Kareva „Eluloo” alul teatab Liina, et „sel aastal läheme täie meeskonnana ka laulu- ja tantsupeole“. Ilmselt küll mitte õhtuste lauludega, aga samas – miks mitte? Sest elul polegi lugu, elu on loomine… Lootuse loomine. Sellise sõnumiga võiks ju minna küll!

Järgneb „Ei päikesele me“ – Jaan Pehk on end andnud ühe hää bossanoova ilmutamiseks. Naeratus on näol, kui hää unenägu Sind tabab. Selge on ka see, et jaanuaris algas mai.

Lõpuks ollakse aga Maian Kärmase öisesse mõttemaailma sisenedes „Enda moodi“. Ilusmagus meloodiline popmuusika. Kuuekümnendad. Armas õrn naine. Armastuse öised ussisõnad. Just Liina enda moodi. Muusikud naudivad.

Lisalugu. “Armastuslaul”. Taustavokaal sobib täpselt Liina tämbriga.

Epiloogiks julgen teada anda niimoodi: õhtulaul peabki vast olema tasane ja väike ja helge. Nii et ei hinga ega liiguta – aga kuuled ja kuulad ja oled küll! Liina põimis oma lugude vahele lühikesi mõtisklusi ja tema lüürika kõneles iga kuulajaga. Ma arvan ja usun nii. Oli ka parajalt spontaansust ja kuulajatele pakutud katsumusi – sest palju me seda kaunist oma ehk eesti keelt kuuleme?! Liina sume ja suitsune hääl sobis jazziga kokku kui valatult, võttis aeg-ajalt hinge nutma. Emotsioonid ulatusid sel Reedel kohati ehk ka taevani. Jah, inimkeha reageerib. Et millal lugusid plaadil mängitada? Und oodates, armsamat oodates? Jah, kindlasti.

Liina Saar „Õhtulaulud“
Reedel, 19. aprillil 2019 Punases Majas

Koosseis:
Liina Saar – vokalist, helilooja
Joel Remmel – klahvpillid
Jaan Jaanson – kitarr
Mihkel Mälgand – kontrabass
Ahto Abner – trummid

Vaata kontserdi pildigaleriid siit.