Pianist ja helilooja Kirke Karja osaleb tänavusel Jazzkaarel õige mitme erineva koosseisuga. Kentsaka nimega Captain Kirke and the Klingons on neist kõige rahvusvahelisem. Muusikast, kollektiivi nimest ja muust vestles Kirke Karjaga Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.
Kuidas Captain Kirke and the Klingons sündis?
Kui natuke kaugemalt alustada, siis saab selles süüdistada Maria Fausti. Ma olen kahel korral käinud suvel õpetamas Saaremaa rütmi- ja improvisatsioonilaagris ning Mariaga oleme õhtuti pärast tundide andmist omavahel rääkinud. Maria on kogu aeg öelnud, et tee mingi selline bänd, kus sa ei arvesta riigipiire, lihtsalt tee ära, onju! Ja kuna ta mulle kahel järjestikusel aastal seda ütles, siis jäin selle üle mõtlema. Meil on siin küll palju muusikuid, aga kui tahta teha midagi täiesti raamidest väljas, siis on tegelikult tõesti väga raske sellist bändi siin kokku panna.
Esmalt mõtlesin kahe saksofonisti, Mikko Innaneni ja Liudas Mockunase peale. Mõni aasta tagasi andsid nad Philly Joe’s kahekesi kontserdi ning nende omavaheline sünergia oli väga eriline. Töötasin sel ajal Philly Joe’s baaridaamina ning sain pärast nendega toredasti juttu ajada. Kutsusin nüüd mõlemad oma bändi, aga Jazzkaarele ei saa Mikko tulla, sest tal on parasjagu käsil enda kvarteti salvestamine. Ta ise oli algul küll väga entusiastlik ja tahtis tulla, aga omavahel arutades leidsime, et kui ta on oma bändiliikmed salvestuse jaoks teab-kust kokku ajanud, ja tuleb siis äkki ise üheks päevaks stuudiost ära Tallinnasse, siis see oleks minu suhtes küll hästi kena, aga võib-olla tema enda jaoks karuteene.
Mikko asemel tuleb üks saksofonist Pariisist, Pierre Lapprand, keda ma olin transkribeerinud ja kuulanud enese teadmata veel enne seda, kui me pool aastat tagasi ühe projekti kaudu tuttavaks saime. Siis oli kohe hea küsida: “Kas tahad Tallinnasse tulla?” Ta mängib Thibault Gomez Quintetis, mis on huvitav ansambel Prantsusmaalt, kes teeb väga-väga teistsugust jazzmuusikat. Eelmisel aastal võitsid nad Amsterdamis olulise Keep an Eye International Jazz Award auhinna.
Prantsuse kontrabassimängija Etienne Renard’iga sattusin neli aastat tagasi ühes suvekoolis samasse ansamblisse. Toona tundus ta mulle veidi “nina püsti” tüüp ning paistis, et temaga oleks keeruline suhelda. Ta on hiljem rääkinud, et see on mingi pariislaste eripära, nad alguses üritavadki justkui mingit kaitsemüüri enda ümber ehitada, ja see mõjub arrogantsina. Mõned aastad hiljem mul oli oma kvartetiga Pariisis kontsert ja siis ta kirjutas mulle, et kahjuks ta on linnast ära, aga väga tahaks vaatama tulla. Nii me hakkasimegi uuesti suhtlema ja infot vahetama: millega tegeled, mida uut avastanud oled jne. Tekkis tunne, et sellise bassistiga võiks elu lõpuni koos mängida, oleks kohutavalt põnev. Ja ma ei eksinud!
Hans Kurvitsaga, kes mängib trumme, oleme me koos õppinud vist juba aastast 2007, Elleri kooli aegadest. Hans ei ole nii kogenud improvisaator kui teised, aga minu meelest ta teeb seda õigesti. Mulle meeldib tema suhtumine, et kui tal tema enda arvates ei ole mingit head ideed, siis ta pigem ei mängi, vaid kuulab. Mulle see meeldib, et kõik kogu aeg ei mängi, vaid mängivad siis, kui päriselt on midagi öelda.
Kas see muusika, mida te Jazzkaarel esitate, on loodud just neile inimestele mõeldes?
See muusika oli tegelikult juba varem valmis. Me olime Eesti muusikutega seda ühel minu eksamil mänginud, aga ma mõtlesin, et seda võiks veel esitada. Tahtsin kuulda, mis sellest muusikast siis saab, kui seda mängib näiteks Liudas Mockunas oma kontrabassklarnetiga.
Kuidas teie kummaline bändinimi sündis?
Sellel on ka väike eellugu. Käisime mõned aastad tagasi minu kvartetiga ühel showcase‘l 12 Points Festivalil ning seal mõned ajakirjanikud ütlesid, et selline nimekuju, kus on eesnimi, perekonnanimi ja mingi kvartett või trio või mis iganes nimetus, ei ole hea lahendus. See pidavat olema natuke kulunud bändinime variant, seega tegelikult oleks hea kvartetil ka nimi ära muuta, aga me ei viitsinud.
Siis mõtlesin, et äkki prooviks uue koosseisu puhul mingit naljakamat nime. Pärast üht stuudiosessiooni hakkasime fantaseerima ja pakuti igasuguseid jaburusi. See konkreetne nimi tuleb vist Star Trekist, selle pakkus Mikko Innanen. Meil ei ole küll laval kostüüme, aga nimi tundus piisavalt jabur, et selle võiks käiku lasta.
On see muusika siis natuke muutunud ka – nüüd, kui inimeste asemel hoopis “klingonid” seda mängivad?
(Ühine naer) Natuke on. Mul oli algselt päris palju konkreetselt planeeritud lõike, mida pidime mängima, aga otsustasime ümber ja viskasime mõned osad välja, et jätta muusikuile rohkem vabadust. Selles pundis on nii saksofonistid kui bassimängija täiesti pöörased improvisaatorid, tekkis selline tunne, et neid mingite soolovormide külge aheldada… Noh, seda võib ka ja seda me natuke teemegi, aga tundus, et veel ägedam oleks jätta mingid kohad täiesti vabaks. Hansul on ka justkui mingi sõgedus. Vahel ta mängib nii, nagu ta oleks seestunud, nagu mingi saatan oleks sees! Kui see külg temas esile tuleb, siis on kõik ideaalselt naelapea pihta.
Tundub, et tuleb üks tuline improkontsert, ootame põnevusega!
Captain Kirke and the Klingons (Eesti-Leedu-Prantsusmaa)
24. aprillil kell 19.45 Punases Majas
Koosseis:
Kirke Karja – klaver
Liudas Mockunas – saksofonid, kontrabassklarnet
Pierre Lapprand – saksofonid
Etienne Renard – kontrabass
Hans Kurvits – trummid