fbpx

„Saja lugu“ ehk 90 minutit kontsertlavastust, kus sukeldud inimeste hingeellu

22. aprill 2018
Reelika Vaiksaar

Reede õhtul läbi Kalamaja pargi Noblessneri sadamalinnakusse sammudes oli mul peas mitu küsimust: kuidas, kes, mis, mida. Olin ikka enne ürituse kohta uurinud ja kuulnud, sest see kontsertlavastus on Eesti kultuurimaastikul kindlasti üks olulisemaid ja märkimisväärsemaid sündmusi, kuid ei suutnud endale pilti kokku maalida, kuidas see siiski välja näeb.

 

Kohe kui sain enda kohale istuma, tundsin mõnusat ja karget õhku. Polnud üldse selline, mille peale oleksin virisema hakanud ja mõelnud, et nii külm on. Pigem andis see kontserdile just omamoodi elamuse.

 

Kui esimest pala hakati mängima, oli mu peas ainult üks mõte – kui ilus! Millegipärast andis see mulle sellise vibe’i, nagu oleksin hilissuvel vanaema juures maal. Valgustus akende juures oli suunatud täpselt nii, nagu oleksid hommikused päikesekiired aknast sisse paistnud. Mõnus, malbe ja segamatu Erki Pärnoja muusika tekitas minus tõepoolest juba esimestel minutitel täieliku hingerahu. Ma olen kogu aeg olnud Pärnoja muusika suur austaja. Minu arvates suudab ta inimeste emotsioone ja mõtteid enda loominguga hästi tabada, nii et kuulaja on tõepoolest omadega täiesti teises dimensioonis, mis loob teatud mõttes hingelise tasakaalu.

 

Kindlasti tuleks mainida fotograafi Kaupo Kikkast, dramaturgi Laur Kaunissaart ja lavastajat Jaak Printsi. Nad olid suutnud ühendada sada erinevat inimest. Nad olid kõik nii ühtsed, aga samas nii eraldiseisvad. Suutsid avada neid inimesi justkui raamatut. Ma nägin seal erinevaid emotsioone – kurbust, rõõmu, hingevaeva, tänulikkust. Kui üldjuhul oli vähe neid inimesi, kes kaamerasse naeratasid, siis oli armas näha noormeest, kellel on sünnitrauma. Ta oli üks vähestest, kellest minu arvates rõkkas seda elurõõmu.

 

Terve kontsertlavastus puudutas mind omal moel, kuid lõppvaatuse ajal, kui Noblessneri sadamalinnaku uks avati ja kõik need sada inimest seisid, võitlesin iseendaga, et mitte nutma hakata. Mis on tegelikult naljakas, sest etendus mõjus küll melanhoolselt, kuid otseselt ei olnud seal mitte midagi kurba.

 

Seda oli imeline näha, et korraldajad olid pannud kolm aastat oma hinge ja aega etenduse õnnestumisse. See väljendus täielikult festivali avaõhtus ning veel imelisem oli näha, et ka publik oli südamepõhjani liigutatud. Püsti seisev ja aplodeeriv publik, pisaraid pühkivad naised-mehed – mis suudaks veel rohkem näidata, et kontsert õnnestus täielikult ja puges eestlaste südamesse.

Igaühel meist on tõepoolest oma lugu rääkida. Veel kord suur aplaus ja kummardus korraldajatele!

 

“SAJA LUGU”
20. aprillil 2018 Noblessneri sadamalinnakus

 

Lavastus:

Videolavastuse režii ja stsenaarium: Jaak Prints ja Kaupo Kikkas

Helilooja: Erki Pärnoja

Dramaturg: Laur Kaunissaare

Operaatorid: Jekaterina Abramova ja Kaupo Kikkas

Montaaž: Ingel Vaikla, Pille Kannimäe ja RGB Baltic

Heli: Marko Erlach

Video: Ahto Vaher

Valgus: Priidu Adlas

Kostüümid: Kätlin Kikkas ja Eneli Ige

Grimm: Merlit Veldi, Signe Mallene ja Meigikool

 

Muusikaline koosseis:

Erki Pärnoja – kitarr, elektroonika

Joel-Rasmus Remmel – klahvpillid

Sander Mölder – tšello, elektroonika

Peedu Kass – kontrabass, basskitarr

Kristjan Kallas – trummid, löökriistad

Anna Põldvee – vokaal

Sänni Noormets – vokaal ja viiul

Meelis Vind – klarnet, bassklarnet

Johannes Kiik – tromboon

Keio Vutt – saksofon

 

Vaata kontsertetenduse pilte siit.