Sander Mölder on mitmekülgne helilooja, kes on kirjutanud aastate jooksul nii kaasaegset kui ka klassikalist muusikat. Selle aasta Jõulujazzil saab kuulda tema teoseid kahel korral: avakontserdil “9 hümni vabadusele” ja Ulla Kriguli orelikontserdil.
Intervjuu Sander Möldriga viis läbi Jazzkaare noorte meediatiimi liige Rebekka Remmelkoor.
Millised on Sinu kokkupuuted jazziga?
Üks esimesi bände, kus ma mängisin, tegi just jazzilaadset muusikat ja me käisime jazziklubides esinemas. See oli esimene kord, kui ma jazzi mängisin. Hiljem isegi töötasin ühes jazziklubis, nii et puutusin sellega kokku iga päev.
Mitmes bändis oled Sa kokku mänginud?
Ma ei ole tegelikult veel kokku lugenud, nähtavasti jääb see arv kuhugi kümne ringi.
Kuidas näeb Sinu päev tavaliselt välja?
See sõltub päevast, sest mul on mitmeid projekte, kõik erineva mahu ja sisuga. Muusika tegemine-kirjutamine on küll igapäevane, kuid see ei väljendu alati samamoodi: mõni päev võib olla rahulik, sisaldades palju olulist mõttetööd, teine päev võib olla hoopis vastupidiselt täis proove ja stuudiosessioone.
Sinu looming varieerub popmuusikast ooperi ja klassikalise muusikani. Millist stiili lugusid on endal kõige meeldivam kirjutada?
Lemmikut ei ole veel välja kujunenud, sestap ma nii palju erinevat muusikat kirjutangi. Kuna mingil hetkel on parem kirjutada midagi, mis mõjutab füüsiliselt ja paneb liikuma, on teinekord just parem, kui muusika ei mõjuta füüsiliselt, vaid paneb rohkem mõtlema. Ilmselt jään mõneks ajaks veel stiilide vahel katsetama.
28. novembril toimub kontsert “9 hümni vabadusele”. On sellega seoses ka mingeid kindlaid ootusi?
Arvan, et see tuleb lihtsalt väga äge jazzipidu. Olles nende kahekümne heliloojaga peaaegu terve aasta selle nimel vaeva näinud, on põnev viimaks näha lõpptulemust ja kuulda kõiki teoseid. Tegu on täiesti uute teostega, kuid igasugune uudishimu, mis võib olla inimestel tekkinud, saab loodetavasti rahuldatud.
Oled teinud koostööd paljude artistidega. Kas on ka artiste, kellega sooviksid kindlasti tulevikus koostööd teha?
Olen sellele isegi varem mõelnud, aga head vastust mul endiselt ei ole. Ma olen lasknud koostöödel pigem lihtsalt juhtuda ja küllap see ongi üks peamisi põhjuseid, miks need on niivõrd hästi välja kukkunud. Puudub forsseeritus, mis võib mõjuda halvasti lõpptulemusele.
Millist muusikat Sa ise kuulad?
See sõltub väga paljudest asjadest. Pean muusikaks teoseid, mida võib-olla traditsiooniliselt ei peeta, kuid talun vabalt ka korduvaid rütme ja viise. Kindlat stiilieelistust mul muidugi pole, see ei tule vast kellelegi üllatusena, kui arvestada minu enda loomingut.
Mis oli esimene album, mille Sa ostsid?
Esimese vinüüli ostsin vist aastal 1999 või 2000, kui olin 12- või 13-aastane, ja tegu oli ühe Austria koosseisu EP-ga. Kindlasti olin enne seda ostnud veel mõne kasseti, mida praegu ei suuda meelde tuletada. Tegelikult võibki minu puhul muusika teadliku kuulamise alguseks lugeda seda, kui hakkasin 90ndate lõpus raadiosaateid kassettidele salvestama.
Aga kui ma oleks praegu 12- või 13-aastane, ostaks ma arvatavasti Drake’i albumeid.
Kas Sinu lugude puhul tuleb tavaliselt enne muusika või sõnad?
Ei oska eriti öelda, ma ise ei pane sõnadele nii suurt rõhku. Olen tõepoolest üritanud sõnadele rohkem tähelepanu pöörata, aga sellest hoolimata on sõnatul muusikal mulle siiski suurem mõju kui sõnadega muusikal – see jõuab mulle natuke paremini pärale. Lüürika muutub loos automaatselt kõige tähtsamaks ja meloodiad kaotavad tihti osa oma olulisusest. Õnneks on tänapäeval variante nii palju ning sõnade puudumine ei tähenda ka tingimata seda, et lugu oleks vokaalita.
Ma ei tea tõesti, miks mul nii on, või mis mul nii-öelda viga on, et ma ei suuda laulu sees sõnu õieti kuulata. Näiteks räppi kuulaks ma hea meelega sootuks ilma taustata.
Üks Sinu tuntum singel on NÖEPiga koostöös valminud “San Francisco”. Kas selle nime taga on ka mingi lugu?
Seda peaks ikkagi Andres Kõpperi enda käest küsima, sest ma isegi ei mäleta eriti täpselt, kuidas see tuli. Ühel hetkel, kui olime stuudios, oli San Francisco ja järgmisel hetkel ma ei küsinud, miks siis just San Francisco. Antud kontekstis oli ta arvatavasti pigem rütmi konstruktsioon, st tuli leida midagi, mis silbiliselt sobiks.
Millised kohad või olukorrad Sind kõige enam inspireerivad?
Huvitaval kombel on nii, et lõõgastudes muusikat ei tule. Puhates tekib nagu mingi kramp, mis hävitab pea igasuguse loomingulisuse. Mul tuleb muusika väikese pinge peale paremini kui puhkuse peale.
Mulle on väga hakanud meeldima mu kesklinna stuudio, mis on 14 m² suurune umbne ruum, aga kuidagi on see muutunud eriti armsaks. Akustika on stuudios hea, hankisin sinna isegi ühe kasutatud klaveri, mis puikleb mõnusasti minu tegemistele vastu. Too stuudio ongi muutunud minu töö keskpaigaks.
Veel on märkimisväärseteks inspiratsiooniallikateks kohad, kus inimesed liiguvad. Istudes kõrvaklapid peas, näiteks kuskil kohvikus, kus on hästi näha inimesi liikumas, hakkab mõte tööle. Sama tunne tekib ka lennujaamades, kui istuda kuskil terminalis ja vaadata, kuidas sadu inimesi mööda läheb. Sellest tekib tavaliselt liikuv muusika. Oluliselt raskem on kodus või lihtsalt oma toas töötada, kui kohas, kus inimesed ümberringi toimetavad. Olen alati leidnud, et just pühapäeviti on hullult raske end tööle sundida, sest kõik seisab ja on kuidagi loid.
Kuidas on Sul iseenda lugude kuulamisega?
On veits raske sellega, jah. Oleneb muidugi loost, sest mõnega ei jäänud äkki ikka nii rahule, kui oleks lootnud. Üleüldiselt aga on nii, et kuigi lugu võib väga meeldida ja ma võin seda kuulata isegi tuhat korda järjest, toimub mingisugune põhimõtteline muutus sel hetkel, kui ma n-ö annan selle loo enda käest ära, lasen selle välja. Kui lugu on välja lastud, kuulen ma seda natuke teisiti.
Kas muusika kirjutamise osas on Su mõtlemisviis ajaga kuidagi muutunud?
Viimasel ajal teen muusikat ilma et ma eriti kuulaja peale mõtleks. Päris pikalt üritasin ma kirjutada rohkem kuulaja jaoks, mitte enda jaoks, ega enda välja elamiseks. Aga nüüd on pigem vastupidi ja see on tegelikult teinud terve protsessi mulle meeldivamaks. Ma ei ürita uute lugudega tingimata kuulajat üllatada, vaid teen midagi, mis on huvitav ja uus minu enda jaoks.
Oma loomingu avalikult esitamise pinge ei kao küll kunagi täielikult, kuid mõnes mõttes on see just hea, sest see pinge paneb natuke rohkem vaeva nägema.
“9 hümni vabadusele”
Kolmapäev, 28. november kell 19.00 2018 Alexela Kontserdimaja
Foto: Sadu-Triste Juurikas