Tähelepanuvääriv hea eestimaine jazziplaat Siim Aimla muusika ja coltrane-liku saksofonimänguga.
Hea küsimus – kas mullu sügisel ilmunud “The Finest Groove” on Siim Aimla sooloplaat või mitte? Saksofonist on plaadil kõigi lugude autor, tema mängib kõige pikemad soolod ja ka neljaliikmelise bändi pani kokku just tema. Plaadi ümbrist uurides võiks aga öelda, et nii plaadi pealkirjaks kui esitajaks sellel on “The Finest Groove”.
Tagasihoidlikkus, mis muud. Tegelikult on see ikkagi Aimla plaat, öeldagu mis tahes. Plaadi pealkiri kätkeb sõnamängu, millest võib arendada nii mõnegi seose. Kui me järgime inglise keele reegleid, siis võiksime tõlkida kui “kõige peenem või parem gruuv”. Kuid on ka teine ja muu nurga alt selgitav tähendus. See võib olla ka Soome ja Eesti gruuvimine selles muusikas. Just selle annavad kokku FIN ja EST. Sellega on juba päris palju ära öeldud. Nii muusika kui esitajate kohta.
Gruuvida tahab Siim Aimla ja tema sõprade plaat tõesti tõemeeli ning tõsi on seegi, et muusika salvestamine on toimunud Eesti ja Soome muusikute koostöös. Lisaks Siim Aimlale mängivad kvartetis pianist Alexi Tuomarila ja trummar Tuomas Timonen Soomest ning kontrabassiga on selles grupis armeenia pärtolu eesti muusik Ara Yaralyan.
Sama koosseis käis publiku ees mängimas ka mullusel Jõulujazzil, kus nad esitasid peamiselt albumi “The Finest Groove” muusikat. Plaat oli selleks ajaks muusikaakadeemia stuudios juba ära salvestatud ja kompositsioonid meestel selged – need kuus Siim Aimla kirjutatud lugu, millest mõned küündivad kümneminutilise pikkuseni, mida plaatidel ei esine kuigi sageli, küll aga kontsertidel. Kuulamise esimene mulje ütlebki, et plaadikeerdude vahele on püütud kontserdiga sarnast vabadust ja muusika loomulikku kulgemist, ehkki see n-ö luubiga kuulamisel annab kätte ka kõik nõrgad kohad komistuste ja pisivääratuste näel. Kuid see kõik on inimlik ja loomulik.
Tihti on heliplaadid ebaloomulikult puhtad ja steriilsed. Kontserdi ja salvestusstuudio vahepeale jääv kesktee on looklev ning sellel püsimisega on mõnedki muusikud alt läinud. Siin on kõik hästi. Muusikal on elus tunne sees.
Et Siim Aimla on juba aasta-jagu teinud Klassikaraadios pühapäeviti jazzisaadet, mille nimeks muigel-suuga öeldud “jazzikliinik”, siis on raadiokuulajale tema muusikamaitse ehk juba tuttav. Aimla saated on elavaloomulised ja vahel poetab saatejuht jutu sisse ka mõne naljatera või heatahtlikult humoorika sõnakombinatsiooni.
Talle tunduvad meeldivat hoogsamad lood või siis niisugune ballaad, mis ei uinuta, vaid pigem hoiab tähelepanu valvsa ning kuulaja ärkvel. Aimlale meeldib ka funk-rütm ning praktiliselt kõik, mis kuulub nii või naa”jazziks” hüütava muusika juurde.
Tundub, et kui ta poleks ise “Jazzikliiniku” saatejuht, mängiks saksofonist meelsasti saates ka oma uut plaati – sellel muusikal on tema nägu ja kõla.
Vähemalt albumi “The Finest Groove” järgi võib oletada, et Siim Aimla on palju kuulanud John Coltrane’i saksofonimängu ja nii üht kui teist sellest kõrva taha pannud. See on kompliment. Niisugustel puhkudel tavatsetakse öelda, et muusika on heas seltskonnas, sest Coltrane, kes siirdus taevasesse orkestrisse enam kui 40 aastat tagasi, oli vaimne muusik. Ta püüdis oma mänguga luua energiakogumeid ning jazzi stilistilistest vormelitest tähtsam oli talle see, kuhu muusika lõpuks välja jõudis.
Enamasti üritas John Coltrane oma pikkade improvisatsioonidega kerkida üha kõrgemale ja kõrgemale – seda nii lihalikus kui vaimses mõttes. Tema muusika ei koosnenud lihtsalt nootidest vaid tundub, et millestki enamast. Niisugune tunne – et saad aru, et miski on olemas, aga käega katsuda ei saa, sõnaga ei puuduta, kuulub mitmesuguse hea muusika juurde
Sarnast soovi kuuleme ka Siim Aimla saksfonimängus ja kompositsioonides sellel plaadil. Isegi saksofoni kõla ja salvestuse mahlakalt loomulik sound on pisut sarnane Coltrane’i plaatidel kõlavaga.
Tulemuseks on üks meeldiv ja tähelepanu vääriv heliplaat eesti jazzmuusikas. Nagu kõrvalops neile, kes väidavad, et eestipärane muusika peaks loomuldasa olema uimane ja pehme, kusagil võserikus ukerdav.
Võib-olla on helide elavdamises omajagu süüd ka mitte-eestlastest kaasmuusikutel. Meenuvad tuntud Ameerika jazzikriitiku Bill Shoemakeri sõnad ühel tema Jazzkaarel käimise ajal, mil mees ütles, et siinsete muusikute põhiline arengusuund peaks olema võimaluste otsimine võimalikult rohkem mängida koos lähinaabruse kolleegidega.
Ainult nii on võimalik saada värskendavaid muusikakogemusi ja omandada avaramat pilku muusikale. Ainult nõnda on lootust minna suurema auditooriumi suunas ning nõnda ehk välja jõuda ka päris suurde tähelepanufookusesse, rahvusvahelisele jazziareenile.
Küllap oli see kogenud kriitiku poolt viisakas vihje sellele, et eesti jazzmuusika, mida ta siin kümmekond aastat tagasi kuulis, jättis talle pisut sumbunud mulje.
Selles mõttes on Siim Aimla projekt otsekui Bill Shoemakeri nõuande tubli järgimine.
Paljud eesti jazzmuusikud on teinud sarnaseid koostööprojekte piiritaguste kolleegidega. Seda võib tulemuse poolest pidada üheks tähelepanuväärsemaks. Aimla lõpetas kümmekond aastat tagasi Soomes jazziõpingud ning päris ilmselt sai ta juba sealt kätte portsu teistsugusust. Pärast naasmist on ta olnud aktiivne nii mitmekülgse muusikuna kui muusikapedagoogina. Kiiduväärt tulemusi on tal ette näidata üksjagu. Ja nüüd veel ka see tore heliplaat, mis väärib hulga kiidusõnu. Kuulake julgesti.
1. Finest (10:02)
2. Reading Thoughts (9:34)
3. Away (6:52)
4. Intro (1:05)
5. Glacier (8:25)
6. Rabbit in My Hat (8:53)
Siim Aimla – Saksofon
Alexi Tuomarila – klaver
Tuomas Timonen – trummid
Ara Yaralyan – bass