Siiri Sisaski ja Kristjan Randalu koostööd dokumenteeriv “Teine jälg” on põhjamaiselt pikkade ööde ja lühikeste päevade, paksude laante ja lumiste põldude muusika. Nii kuuleb seda Ivo Heinloo.
“Ma leidsin oma tõetee. Olen jäljes astuv jälg,” laulab Siiri Sisask eelmisel aastal koostöös pianist Kristjan Randaluga Saksamaal välja antud plaadil “Teine jälg”. Sisaski-Randalu kvintett astub juba teist albumit järjest ürgsetes jälgedes, otsides oma juuri ja tõeteed ning kombates ammendamatu helidemaailma nurgataguseid.
See on põhjamaiselt pikkade ööde ja lühikeste päevade, paksude laante ja lumiste põldude muusika. Parajalt vaikne, parajalt mõtlik ja sügav. Kristjan Randalu arvates mahub projekt küllaltki laia world music spektrisse. Eestlase kõrvale on “Teine jälg” siiski üdini eestipärane plaat ja mitte ainult Sisaski kirjutatud suurepäraste eestikeelsete sõnade poolest.
Projektist endast. Randalu koostöö Siiri Sisaskiga algas tegelikult juba 2002. aasta Jazzkaare aegu, mil esineti Tallinnas Jaani kirikus. Kuna kõik osapooled olid koostöö jätkamisest huvitatud ning välispublikult saadi mitmete kontsertide järel rahulolev hinnang, otsustati projektiga jätkata.
Eelmise plaadiga “Jälg” võrreldes on koosseisus muutunud nii palju, et lisandunud on löökpillimängija Bodek Janke ja Uwe Lange asemel mängib kontrabassi Pascal Niggenkemper. Niggenkemperit loetakse üheks silmapaistvamaks bassistiks Saksa džässi järelkasvu hulgas ning ta mängib ka Kristjan Randalu kvartetis.
Mitmekülgne instrumentalist Carsten Netz mässab peale erisuguste puhkpillide ka elektroonikaga. Bodek Janke, kes löökpillide taga, on sarnaselt Randalule juba varajases eas Saksamaale kolinud ning poolakas on bändi liikmetest ka ilmselt kõige rohkem Randaluga kokku mänginud.
Aussergewöhnlich (“erakordne”), ütlevad kiitusega harilikult mitte eriti helded Saksa džässihuvilised Kristjan Randalu kui džässmuusiku kohta ning sama kehtib ka tema arranžeeringute kohta sellel plaadil. Millegi tõeliselt aussergewöhnlich’iga väljatulemine konservatiivses Saksa džässis on aga tõeline julgustükk ning seda on Kristjan Randalu isegi pidanud tunnistama.
“Arvestades, et tegu on mitte just traditsioonilise lähenemisega, peab välismaine publik sellise asja vastuvõtmiseks olema hästi avatud,” nendib Eesti üks võimekamaid pianiste. Sellest hoolimata on plaadi retseptsioon olnud hea ja kriitikud positiivselt meelestatud. Oletatavasti on nüüd juba kahele helikandjale salvestatud projekt osaliselt “süüdi” ka selles, et Randalu hiljuti Saksamaal džässiauhinna pälvis.
Loomulikult on “Teise jälje” puhul tegemist ikkagi meeskonnatööga. Oma panuse annavad kõik osalised ning põhitähelepanu all on suurepärane lauljanna. Siiri Sisask esineb albumil tuntud headuses ja demonstreerib oma hääle keerukate nüansside abil järjekordselt, et talle ei valmista raskusi mistahes stiilis laulmine. Džässiks vajalik vokaalne pagas paistab Sisaskil küll kindlalt olemas olevat.
Sisaski šamaanlik joig “Hommikupuu” koos minimalistliku flöödisaatega häälestab kuulaja algul õigele lainele ning lõpetuseks kõlav veerandtunnine Eesti rahvaviisi “Igaühel oma pill” töötlus oma pisut paganliku, aga seda võimsamalt mõjuva rütmiga paneb veenva punkti.
Vahepeale mahub palju südantsoojendavat muusikat, millest enamik, aga eriti sellised laulud nagu “Ma ei maga, ma ei söö” ning “Surma nimi” peaks Sisaski austajatele pakkuma meeldivat äratundmisrõõmu. Kohati varjamatult eestlaslike ballaadide sisse mahub ka väike annus eksperimenteerimist ja kõvasti etnohõngu.
Ivo Heinloo pani oma mõtted kirja veebruaris 2007.
“Teine Jälg” 2006
Kestus 1 t 6 min
Väljaandja Finetone Music
Koosseis:
Siiri Sisask – laul
Kristjan Randalu – klaver
Carsten Netz – saksofon, klarnet, flööt, elektroonika
Pascal Niggenkemper – bass
Bodek Janke – löökpillid