Sirp: Kopenhaageni jazzifestival - pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

26/07/2013 Sirp: Kopenhaageni jazzifestival – pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline

Arvustused Ivo Heinloo

26. juuli Sirbis ilmus Ivo Heinloo artikkel 2013. aasta Kopenhaageni jazzifestivalilt saadud muljetest. Festivalil esinesid eestlastest Maria Faust ja Jaak Sooäär.

“Üle 100 kontserdipaiga ja ligikaudu 1200 kontserti hõlmanud 35. Kopenhaageni jazzifestivalist, mis on jätkuvalt üks olulisemaid suviseid jazzisündmusi mitte ainult Läänemere regioonis, vaid kogu Euroopas, sai ka kõige parema tahtmise korral ülevaate vaid murdosast. Paljud tippnimed, neist enamik USAst, esinesid samaaegselt linna eri otsas ning küllaga oli ka tasuta kontserte, kus kohalik rahvas ja turistid said vabaõhulavadel tunda rõõmu lisaks muusikale suveilmast, millest ilusamat oleks ühes Põhjala riigis võimatu ette kujutada. Kontserdid välikohvikutes, kanalitel ja mere ääres ning tänavamuusikud igal pool vanalinnas tõid ehk isegi ametlikust programmist enam festivalitunde põue, seda enam, et festival oli hajutatud suure maa-ala peale.

Üheks auväärsemaks artistiks festivali programmis tuleb ilmselt pidada avaõhtul kontserdi andnud Charles Lloydi, kes alles esines oma kvartetiga „Jazzkaarel”, kuid on nüüd liikunud edasi juba uue projektiga – jätkuvalt mängib Lloydiga koos trummar Eric Harland, uueks lavapartneriks on aga tablavirtuoos Zakir Hussain. Kontsert toimus kunstimuuseumi moodsas juurdeehituses, hoonetiivas, kus vana kohtub efektselt uuega, dekoratsiooniks pargirohelus klaasseina taga. Just traditsioonilist kontserdisaali iseloomustavate barjääride puudumine ja sellest tingitult kuulaja füüsiline lähedus muusikutega – sellist mastaapi artistide puhul on see erakordne – lõi omapärase atmosfääri. Lloydi kontserdid võivad olla päris kurnavad ja nõuavad suurt süvenemist, tema muusikamaailm on mõistetav pigem intuitiivselt-tunnetuslikult kui ratsionaalse loogika kaudu. Kuigi pianist koosseisus puudus, istus Lloyd ajuti ise klaveri taha, et saata vaheldumisi soleerivaid löökpillimängijaid, saavutades klaverikeelte summutamisega erilise mati kõla. Read hinduismi pühast tekstist „Bhagavadgītā”, mida Lloyd ka „Jazzkaarel” peast deklameeris, sobitusid seekord üldisesse tervikusse paremini, kuna kogu kontsert oli kantud oriendi meeleoludest ja vaimsusest.

Lauljatest särasid enim Dianne Reeves ja Cassandra Wilson. Kui Reeves on Eestiski mitmel korral käinud, siis Wilson veel mitte. DownBeati edetabelis aastaid maailma või vähemalt USA parimaks naisjazzvokalistiks tunnistatud Cassandra Wilsonist on ehk olemas vokaalselt võimekamaid diivasid, kuid lugude jutustamise oskuses on ta ületamatu, pannes kuulama oma laulude sõnumit nii, nagu seda on teinud veel ehk vaid Joni Mitchell. Wilsoni bändis paistis sõna otseses mõttes enim silma suupillimängija, teiste seas Pat Metheny ansamblis mänginud Gregoire Maret, kelle ülepingutatud tantsisklemine laval ja pigem kiiruisutajale kui muusikule omased liigutused tabasid show-elemendina igal juhul kümnesse, pälvides publikult tulise heakskiidu.

Tõeliselt head instrumentaaljazzi sai kuulda Kopenhaageni trendikaimas jazziklubis Jazz House. Põhiprogrammi raames keldrikorrusel esinesid näiteks bassist Paul Jackson Herbie Hancocki kuulsast Headhuntersi ansamblist ning Poola trompetiikoon Tomasz Stańko, hilisõhtuti koliti aga ülakorruse baariruumi, kus muusika oli mõnevõrra eksperimentaalsem ning tihedalt üksteise vastu pressitud inimestel võis lausa õhust puudu jääda, kuid kuna sissepääsu juurde olid paigutatud kõlarid, siis said soovijad muusikast osa ka tänava ööjahedusse pagedes.

Ka kesklinnast eemal toimus nii mõndagi huvitavat. Kahekümneminutise bussisõidu kaugusel Frederiksbergi piirkonnas, mis tundub olevat kujunemas uueks tõmbekeskuseks Kopenhaagenis oma moodsa arhitektuuri ja rahulikuma elutempoga, esines bassist Scott Colley muljetavaldava koosseisuga ansambel: Kenny Werner klaveril, Johnathon Blake trummidel ja saksofoniduo David Sanchez ja Benjamin Koppel. Viimane neist on üks Taani jazzielu keskseid figuure, kellel tuleb kindlasti tulevikus silma peal hoida – kuulsast muusikute dünastiast pärit Koppel on ühtlasi ka esimene taanlane, kes andnud seeria kontserte New Yorgi klubis Blue Note. Kava oli kokku pandud peamiselt Scott Colley enda loomingust, sekka mõni standard Kenny Werneri seades. Werner, kahtlemata üks omapärasema huumorisoone ja stiiliga pianiste, andis nagu mitmed teisedki artistid festivali jooksul mitmeid kontserte eri formaadis ja paikades.

Väga tihe programm oli ka Marilyn Mazuril, Taani ilmselt ühel armastatumal jazzmuusikul läbi aegade. Mul õnnestus kuulata tema väga erilist, ainult üheks õhtuks kokku kutsutud elektroonilist koosseisu Spirit Cave, kus Mazur mängis koos Norra kaardiväega ehk Eivind Aarseti, Nils Petter Molvaeri ja Jan Bangiga, kes kõik ka Eesti inimestele kindlasti hästi tuttavad. Natuke new age, techno ja n-ö intelligentse tantsumuusika stiilidega flirtiv, kohati müra piiril balansseeriv kontsert oli justkui uueaegne müsteerium, üks terviklik live-improvisatsioon, kuigi kahte ossa jaotatud, näidates, kui leidlikult on võimalik kasutada sämpleid, luuperit ja muid taolisi efekte kooskõlas Mazuri tõeliselt võimsa löökriistakomplektiga. Peaosa etendasid selle kõige juures muidugi Jan Bangi käe all kohapeal sündinud „remiksid”.

Ka Eesti oli festivali programmis esindatud. Maria Faust, kes on hakanud Taanis ja ka rahvusvaheliselt aina enam silma paistma vabaimpro maastikul, oli tegev viiel õhtul järjest, esitledes oma värskeimat ja kindlasti seni mastaapseimat projekti Jazz Catastrophe ning mängides ka kammerlikumas õhustikus koos Axel Dörneri, Liudas Mockūnase ja paljude teiste improviseerijatega. Teiseks Eesti muusikuks Kopenhaagenis oli Jaak Sooäär, kes astus laval esmakordselt üles koos Maria Faustiga ning mängis ka oma ansambliga Dynamite Vikings. Kõik need kontserdid anti meeldivalt hubases Beboershusis, Barefoot Recordsi „pesas”. Sellesse muusikute juhitud plaadifirmasse kuulub teatavasti juba mõnda aega Maria Faust ja nüüdsest ka Jaak Sooäär. Kompromissitu free jazz, mida kuulda sai, resoneeris ideaalselt Christianshavni linnajao boheemlaslikult vabameelse ja salapärase atmosfääriga.

Tegemist oligi justkui väikese festivaliga suurema festivali sees ja selletaolisi toimus üle linna ka teisi. Oma showcase’i pani üheks päevaks püsti näiteks Hamburgis toimuv „Elbjazz”, esitledes noori muusikatudengeid Saksamaalt, Hollandist ja muidugi Taanist. Väikese valiku pani välja ka Norra Kongsbergi jazzifestival. Lastele mõeldes olid korraldajad koostanud programmi „Jazz For Kids”, mis täitis hommikupäikselise Østre Anlægi pargi nõlvad sadade põngerjate ja nende isade-emadega.

Kopenhaagen on linnana võrratult paljude miljööde, värvide ja meeleolude kohtumispaik. Sama peab ütlema sealse jazzifestivali kohta, mis oli mitmekihiline ja labürintjas nagu jazz isegi. Kes võttis vaevaks ametlikust programmist kaugemale vaadata ja end üllatada lasta, leidis palju põnevaid ja käänulisi radu, mida mööda kõndida tundmatutesse ja silmaringi avardavatesse suundadesse. Kuigi juurtega kindlalt traditsioonis kinni, on taanlased osanud leida hea tasakaalu ja vaatavad oma kuulsusrikka jazziajaloo baasilt optimistlikult tulevikku.

Jazzhus Montmartre – Taani jazzi kroonijuveel

Kopenhaagenil on maailma jazzi ajaloos oluline koht. 1960.-1970. aastatel elas seal nimelt lühemat või pikemat aega arvukalt USA jazzmuusikuid, kes olid kodumaalt emigreerunud, leides, et just Põhja-Euroopa avatud ühiskond sobib neile loominguliseks miljööks kõige paremini. Selle kuulsusrikka mineviku jälgi on ka tänasel päeval näha mitmel pool linnapildis. Kopenhaagenis on näiteks terve kvartali jagu tänavaid, mis saanud oma nime Taanis elanud ja tegutsenud jazzigigantide – Dexter Gordon, Kenny Drew jt – järgi.

Küllap võlgneb sellele asjaolule oma praeguse kuulsuse ka Euroopa legendaarsemaid jazziklubisid Jazzhus Montmartre, mis asutati 1959, vahetas 1976. aastal asukohta, et teha ruumi juuksurisalongile ja avas taas pidulikult algsel aadressil uksed 3 aastat tagasi, Sain jazzifestivali käigus sealsamas, suurtest turismiatraktsioonidest eemale jäävas tagasihoidlikus kollases hoones kokku Montmartre´ i praeguse bossi Christian Brorsoniga, kes oli meeleldi nõus rääkima klubi ajaloost ja praegusest seisust.
 
Kohavaim on peaaegu käega katsutav selles vaevalt 75 inimest mahutavas väikeses ruumis, kus seintel ripuvad jazzikuulsuste fotod ja kunstnik Mogens Gyllingu valmistatud legendaarsed kipsmaskid ning lava on punaste kardinate taustal justkui Village Vanguard’is… või teater NO99 keldrisaalis…

Klubi ajalugu on sündmusterohke. Brorson ulatab mulle sirvimiseks Montmartre’i minevikust kõneleva raamatu, mis inglise keelde küll veel tõlkimata ning räägib klubi asutajast, Herluf Kamp-Larsenist, keda seadus kohustas esialgu palkama klubisse vaid kohalikke muusikuid. Kui aga hakkas pihta USA muusikute vool Euroopasse, algas ka Montmartre´i tõusutee. Jazziklubisid oligi tollal Euroopas vaid käputäis – mõned Norras ja Rootsis, St. Germain ja Blue Note Pariisis ning Jazzhus Montmartre.
 
Montmartre´i kontsertidest on säilinud palju salvestusi, millest osa on CD-de ja LP-dena välja antud, kuid suur hulk alles ootab arhiivides päevavalgele toomist. Klubi laes on siiamaani mikrofon, millega kuulsa Taani plaadifirma Steeplechase omanik Nils Winther olla salvestanud muusikute esinemisi igal teisipäeval.
 
Kaheksakümnendatel, pärast mujale kolimist, laiendas klubi oma ampluaad, võttes kavva maailmamuusikat, poppi, rokki ja isegi elektroonilist tantsumuusikat, kuniks uued omanikud olid sunnitud vireleva paiga hoopis sulgema. Klubi taasavamine kujunes niivõrd tähtsaks sündmuseks, et sellest kirjutas New York Times, valides Jazzhusi maailma jazziklubide hulka, mida iga jazzifänn ilmtingimata peaks külastama.
 
Piletihind Jazzhus Montmartre’is on soolane ning võib ulatuda isegi 100 euroni, mistõttu erinevalt paljudest teistest suuruse poolest võrreldavatest kontserdipaikadest üle linna ei ole Jazzhus Montmartre alati välja müüdud. Tänavusse Kopenhaageni jazzifestivali panustas see paik 11 kontserdi ja 10 jämmsessiooniga, aastas korraldab Brorson seal aga 120-150 kontserti. “Just tänu selle klubi väärikale ajaloole tulevad siia ka praegu esinema tippnimed, kes muidu nii väikese kuulajaskonna ette naljalt mängima ei satu,” seletab Brorson. Viimastel aegadel on näiteks olnud programmis sellised tegijad nagu Pat Metheny ja John Scofield jpt.
 
Brorsoni hoiak programmi koostamisel on rangelt konservatiivne, vabaimpro ja eksperimentaalsem jazz jääb samas kvartalis asuva trendika Jazz House pärusmaaks. “Aukohal on meil traditsiooniline sving,” seletab Brorson ning ilmselt vastab see ka suure osa Taani jazzipubliku ootustele. Keskmise jazziarmastaja taanlase vanus on soliidne ja huvi kõige selle vastu, mis jazzis toimunud pärast 1950.-1960. aastaid, võrdlemisi leige.
 
Mis ühist on Taani tuntuimal jazziklubil Pariisi kuulsa kunstike linnajaoga, võib vaid oletada, kuid võib-olla on 19. sajandi Euroopa kunstielu keskuse vaimsusest tõepoolest midagi kandunud ka Jazzhus Montmartre’isse, kus muusikud on noote helilõuendile maalinud nüüdseks juba enam kui 50 aastat.”

Artikkel ilmus ajalehes Sirp 26. juulil. Artikli autor on Ivo Heinloo.