fbpx

Taanis resideeruv Noore Jazzitalendi võitja Karmen Rõivassepp: „Tulevikus näen end Eestis”

25. aprill 2019
Eveli Paalberg

Valgast pärit Karmen Rõivassepp on viimased kuus aastat õppinud ja elanud Taanis. Lauljanna dirigeerib Taanis nelja kollektiivi, laulab kahes kooris ja juhendab kolme noort lauljat. Jazzmuusika juures paelub teda enim võimalus improviseerida ning heliloominguks leiab ta inspiratsiooni emotsioonidest. Karmeniga vestles muusikast, Noore Jazzitalendi tunnustusest ja tulevikuplaanidest Jazzkaare reporter Eveli Paalberg.

 

Palju õnne, Karmen! Mida Sinu jaoks selline tunnustus tähendab?

 

Aitäh! Nii tore. Ma ei oodanud seda üldse, sest ma ei kujuta ette, kui paljud inimesed mind Eestis üldse teavad. Pigem oli see nominatsioon juba väga tore. Ma arvan, et see auhind loob võimaluse Eestisse kergemini tagasi tulla. See on tõesti ülitore, et kuidagi õnnestus see tunnustus pälvida.

 

Kas Sa tunned, et see toob kaasa ka teatava vastutuse? Et peakski nüüd rohkem Eesti jazzimaastikule panustama?

 

Jaa, kindlasti. Nüüd on paras aeg.

 

Aga mis Sind Taanis hoiab?

 

Pigem on see planeerimine ja raha leidmine. Eks ma ise käin ikka Eestis, aga bändiga tulemine on suur ettevõtmine.

 

Sa tegeled Taanis nelja kollektiivi juhtimisega?

 

Mul on niimoodi, et ma mängin keikka’sid ja siis on mul põhitöö, mis on tõesti nelja bigbändi dirigeerimine. Lisaks õpetan laulmist, laulan ka ühes kirikukooris ning veel ühes kooris. Kui oleks võimalus, et keegi teine tegeleks selle kõige juures taustatööga ja projektijuhtimisega, siis ma oleks väga õnnelik. Ma pigem harjutaks ja looks uut muusikat.

 

Seega oled Taaniga juba päris tugevalt seotud.

 

Jah, ma olen seal nüüd olnud kuus ja pool aastat. Olen end seal hästi sisse seadnud.

 

Kuidas on Taani publik Sinu muusika vastu võtnud?

 

Väga positiivselt. Eriti nüüd, kui mul tuli suvel plaat välja. See on väga positiivselt vastu võetud. Aarhusis anti mulle ka talendipreemia. Eks see võttis tükk aega, et sinna jõuda, ja tundub, et ega väga ei soovita minust nüüd ka loobuda (naerab). Samas, ma ise näen end siiski Eestis – et elan Eestis ja käin Taanis külas. Suur Eesti-igatsus on peal.

 

Sinu muusikas on palju ka eestikeelset loomingut.

 

Jah, ja lugedes plaadiarvustusi, siis Taanis oodatakse väga eestikeelseid lugusid. Nende jaoks on selle keele kõla omaette väärtus. Nende jaoks on põnev kuulda mingit muud keelt.

 

Aga Sulle endale? Kuivõrd oluline on esitada muusikat eesti keeles?

 

See on väga oluline, aga olles ingliskeelses keskkonnas, on muusika loomine eesti keeles aina keerulisem ja sellest on väga kahju. Ma loodan, et see pöördub, kui tagasi Eestisse tulen.

 

Millisena näed kaugelt Taanist vaadates Eesti jazzimaastikku?

 

Mulle tundub, et areng on võrdlemisi sarnane. Ka siin kombineeritakse erinevaid stiile ja toimub hästi palju põnevat. Palju on uusi artiste.

 

Kuidas Sa üldse Taani sattusid?

 

Tulin üheks aastaks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse ja tekkis huvi, kuidas muusikaharidus välismaal on. Mul oli väike kahtlus, kas muusika õppimine on üldse minu jaoks. Kui ma läksin Aarhusi, siis seal oli minu jaoks ehk veidi sobivam keskkond – seal oli inimesi, kes veel mõtlesid, kas muusika on üldse see tee, mida mööda edasi minna. Hariduse osas on mõlemad koolid väga heal tasemel, aga ma ise tundsin, et Aarhusis on mul rohkem mõttekaaslasi. Eestis on nii, et kõik, kes muusikaakadeemiasse lähevad, on justkui oma tee juba leidnud. Nad on käinud kas Otsa koolis või Elleris. Minul sellist tausta ei olnud.

 

Millal tekkis äratundmine, et jazzmuusika on Sinu suund?

 

Esimest korda vist juba keskkoolis. Popmuusika ei istunud, klassikalise muusika jätsin maha (naerab) ja minu jaoks oli põnev võimalus improviseerida ja nii midagi luua.

 

Kui me räägime loomingust, siis kuidas Sa toimetad?

 

See toimub vägagi emotsiooni najal. Võib olla mingi viisijupp või harmoonia, aga kõik saab alguse ikkagi emotsioonist.

 

Muusikud ütlevad sageli, et südamevalu või negatiivsed emotsioonid annavad loominguks rohkem ainest. Kas Sinu puhul on ka nii?

 

Jah, sest see on tugevam ja kuidagi elulisem tunne kui rõõm. Hästi keeruline on kirjutada lugu, mis poleks liiga kergemeelne. Sügavust peab olema ja negatiivses emotsioonis on seda rohkem. Muusika poole pöördutakse siis, kui on tarvis mingisugust sõnadega seletamatut emotsiooni lahata. Minu jaoks rõõm ei ole selline emotsioon, mida peaksin endale kuidagi selgeks mõtlema – pigem on just negatiivsed emotsioonid need, mis muusika kaudu mingisuguse vastuse leiavad.

Mis puudutab muusika loomist, siis selle jaoks tuleb hästi teadlikult aega võtta. Kui võtad eesmärgi, siis on kõik võimalik. Küsimus on tahtmises – kas ma tahan seda praegu teha?

 

Kas Sul on vahel ka nii, et on eesmärk, aga motivatsiooni pole?

 

On ikka. Inimene ei ole masin, kes aina loob ja loob. Aga siis ma teen väikese pausi ja vaatan mõne aja pärast uuesti. See on väga reaalne osa muusikuks olemisest. Ma tean täpselt, et enda piitsutamine ei aita. Pigem lähen loodusesse ja võib-olla tekib sealt mingi uus inspiratsioonipuhang.

 

Millised on Sinu plaanid lähitulevikuks?

 

Ma proovin hakkama saada. Tööd on väga palju tänu Aarhusi talendipreemiale. Lähituleviku plaanid ongi fokuseeritud nendele esinemistele – et teha neid väga hästi. Ma ei ole selline pikema plaani tegija. Pigem vaatan, mis homne toob ja pikalt ette ei planeeri.