fbpx

Täitsa perses(t) freak-jazz*: Maria Fausti Machina kolmnurkne arhitektuur

14. detsember 2019
Arvi Tapver

Maria Faust kirjeldab oma loomingut kui kolmnurkset Rubiku kuubikut – arhitektuurilist ja visuaalset muusikat, mis suuresti tuleb välja tema tuharapiirkonnast (täpselt nii, sellest ka pealkiri), aga ennast võrdleb filtriga, mis olulised emotsioonid ja mälukillud intuitiivselt üles korjab.

*Pealkirjas esinev vulgaarsus on vaid pealispindne ja tuleneb usutletava enda tekstist.

 

Vastuoluline, nurgeline ja kohati suisa kubistlikku või ehk konstruktivistlikku maali meenutav oli meie jutuajamine pärast „Machina“ Eesti esiettekande kuulamist.

Postmodernism peaks olema kõik see, mis sündinud pärast modernismi võidukäiku. Sel juhul võiks Maria Fausti free-jazz’i lahti seletada kui freak-jazz’i, mille esimese osa ligikaudne sõnaseletus eesti keeles oleks: ekstsenriline anomaalia, veider, aga samas ka haruldane. Lühidalt – friik.

 

Heliteos ise tervikuna oli märksa rahulikum, kui Fausti varasem looming, keskendunud iseenda ehk identiteedi otsinguile. Päritolu teemal teatas Maria, et ega teda ennast väga palju selles kõiges olegi. Ikka eelnevate generatsioonide töö vili. Vastuoluline, väga friik. Veider, aga põnev!

 

Usutlus

 

Maria Faust tahab suitsetada. Ma ei tea, milline on tema päevane nikotiinivajadus, aga ta on olnud sellest ilma vähemalt viimased poolteist tundi, mil ta viibis bändiga Kumu auditooriumi ees, kuldsest brokaadist poolsaabastes, esmaesitledes oma värskeimat albumit „Machina“.

 

Seetõttu otsime kõigepealt festivali korraldajate käest suitsu ja alustame usutlusega alles siis. Otsingute vältel arutame sõna „usutlus“ üle, mille tähendus talle eelneva neti-suhtluse vältel hämaraks oli jäänud. Üritan põhjendada, et see oleks parema kõlaga kui formaalsevõitu laensõna „intervjuu“. Maria arvab, et pole vahet, kui formaalne on sõna, tema vastused kipuvad ikka tahes-tahtmata „karvased“ olema.

 

Liigume kunstimuuseumi klaasustest sisse-välja ja vahepeal osalevad vestluses koosseisu klaverimängija ja kaks kontrabassisti, kellest üks on Fausti enda sõnul ta abikaasa ning teine ta eelmine abikaasa.

 

Kõik plaadid on Faust teinud erineva koosseisuga, seetõttu võib tinglikult plaadi nime ka bändile laiendada.

 

„Machina“ jaoks oli tarvis suhteliselt tavatult kahte kontrabassi, kahte saksofoni ja tšellot, tollest klaverist rääkimata. Plaadi materjali sissemänginud klaverimängija haigestus ning Tallinnas kasutas koosseis asendajat ehk „keha“.

 

„Machinast“ eelmine album „Farm Fresh“ ilmus alles hiljuti, lõppeva aasta aprillikuus ja sai Postimehe nädala plaadiks. Faust oli tänavu Eesti Muusikaauhindade „Aasta naisartisti“ ja ka 2019. aasta BMW Welt Jazz Awardsi nominent.

 

Kes veel ei tea, siis tänavu Eesti parima jazzihelilooja tiitli pävinud Maria Faust elutseb Kopenhaagenis.

 

Möödunud aastal oli ta Danish Music Awardsi (ehk Taani ekvivalent Eesti Muusikaauhindade jagamisele) aasta helilooja nominent tollesama „Machina“ eest, seega ilmus plaat varem kui „Farm Fresh“, mille kohta neti-avarus jääb suhteliselt sõnaahtraks, et mitte öelda tummaks. Selliselt segaselt lähtepositsioonilt alustame.

 

Maria, sa oled inspireeriv muusik ja helilooja, seda juba aastaid ja ka rahvusvahelises mastaabis. Seetõttu pean ma kõigi su fännide nimel seda küsima… Kust sa need kuldsed saapad said?

 

See on Taani käsitöö ja pean lisama, et nad on väga kallid. Aga ega ma seda ise kinni ei maksnud. Tuleb hakata rokkstaariks ja siis on kõik tasuta.

 

Nüüd ja edaspidigi kogesin, et ükski küsimus ei vii Mariat rivist välja, isegi mitte näoilmes.

Vahepeal kiidab keegi Mariale „Machinat“ kui väga intensiivset kava, kuid muusik ise nimetab seda pigem sissepoole vaatavaks, erinevalt kevadisest kavast, mida siinkirjutaja võrdluseks tõi ja mida Maria ise rokilikuks pidas.

 

Kogu oma muusikas olen ma eksperimetaalne, mistõttu ma saangi igas žanris olla, aga inimesed ei suuda mind raamistada, mis ei tundu olevat minu mure.

 

Vahepeal ühineb meiega üks kahest kontrabassistist ja mehest Maria eraelus (kas endine või praegune, jäi selgusetuks) ning lubas vestlust justkui salaja pealt kuulata. Maria kutsub teda kaasa rääkima ning nimetab meie usutlust freestyle’iks, mispeale kõnetatu ütleb, et freestyle usutlused ongi just tema spetsialiteet.

 

Ma ei suuda rääkida järjest, ma hüppan ühelt teisele, sest mu aju käib kiiremini, kui jutt kolmes keeles kõigist kanalitest järgi jõuab. Vahepeal tuleb sisse vene keelt jne.

 

Igal juhul nüüd jätkame juba sisult muusikast, vormilt eksperimentaalsest.

 

Millest selline valik: kaks kontrabassi, kaks saksofoni ja veel tšello?

 

… ja üldse mitte trumme.

 

Jah, seda ka, miks?

 

Sest me kõik oleme trummid.

 

Olgu, aga ikkagi, miks kaks kontrabassi? Pole just tavaline koosseis.

 

Ega see juhuslikult tule. Kui ma midagi looma hakkan, loon ma kõigepealt soundi koodi ja koos selle koodiga tuleb kogu see materjal, mille järgi ma ehitan kolmnurkasid.

 

Räägi neist kolmnurkadest ja soundi koodidest. Ma usun, et enamikule on see päris uudne kui mitte segane.

 

See on päris naljakas, sest tegelikult olen ma hakanud seda õpetama rütmimuusika konservatooriumis – komponeerimine läbi oma soundi koodi, mis on uus ka mulle õpetades, kuigi ma olen seda kogu aeg oma loomingus rakendanud.

 

Kumba siis, kolmnurki või soundi koodi?

Soundi koodi, kolmnurgad ongi minu soundi kood, aga see on süsteem ainult minu jaoks. Ega keegi teine sellest aru ei saa. Kui ma selle välja joonistan, siis muidugi. See on üsna arhitektuurne. Isegi vabad momendid, mis tunduvad olevat vabad, on konstrueeritud kolmnurksena. Põhimõtteliselt on see nagu Rubiku kuubik.

 

Mis ei ole kolmnurkne.

 

(Maria naerab viivu.)

 

Sa võid võtta seda nii, et ta käib nagu ketas, võrdkülgne.

 

Arutame võrdhaarse täisnurkse kolmnurga mõiste üle.

 

Ühetasased küljed… siis ma panen midagi keskele ja siis vahetuvalt käivad küljed nagu ringiratast, aga see on pikem teema, mida ma püüan noortele muusikutele tutvustada ja ma pole ise päris kodus selles, sest ma pole seda sõnadesse pannud. Tavaliselt ju keegi teine paneb muusiku loomingu teoreetilisse keelde. Seekord pean ma selle ise lahti mõtestama. Intuitiivne olen ma nagunii, aga seal on alati mingi struktuur ja ma olen selle alati välja arvutanud.

 

Tulles tagasi kahe kontrabassi juurde, miks ikkagi kaks?

 

Sest see bassiliin on hästi tugev. Üks saab sel juhul alati jääda alla ning mängida kontrabassi põhiosa, bassi, aga kontrabass saab mängida ka ülevalt, tal on nii palju ülemhelisid ja siis nad saavad osi vahetada. Sealt tekivad uued helid. Kõik need flažoletid, mis on nii meeletult huvitavad. Tšello sinna juurde, mis on tohutute võimalustega pill. Ma ise üritan ja tajun, et ka minu saksofoni kaks oktavit ei ole enam kaks oktavit, vaid ma üritan endale mitteomaseid registreid omandada, mis on siis hästi kõrged ja hästi madalad. Enam-vähem keskmisi üritan välja jätta või siis need jäävad taustaks. Saksofonistina on see natuke raske. On olnud väljakutse mitu korda repertuaar läbi mängida, sest suu lihtsalt vajub ära. On raske kogu aeg mängida kõrgelt ja need on kõik flažolettide peal.

 

Ma saan aru, et jutt käib nootidest, mis kuulajatele tunduvad ainukordsetena, improvisatsioonilise soleerimisena ja nüüd tuleb see sul kirurgilise täpsusega noodist mitu korda üha uuesti esitada. Sellest võiks järeldada, et sa tunned end rohkem heliloojana kui muusikuna, kui sa lood heliteoseid, mille järgimängimine sulle endale raskusi valmistab?

 

See ei ole absoluutselt tõsi. See on üks ja seesama, mistahes pill mul võib olla. Minu pill on minu aju ja keegi võib öelda, et see on hing või tagumik. Osa minu muusikast tuleb tagumikust. See on funk, mis on meie instinkt, mis käivitab ja peegeldab kõike, mis mu ümber on. See ei tule ju ainult peast, vaid sealt, kus on see keskus. Minu keskus on siin (näitab käega oma alakehale), mis on puusades ja perses. (Naerab veidi.)

 

Sellega seoses tuleb meelde, et sa oled kunagi öelnud, et Eesti jazzi kriitik on keskealine mees, kes õllesena kipub tagumiku peale patsutama.

 

Nad patsutavad, jah. Ju nad aimavad ka, et see on minu keskus. Üsna nutikalt on ära arvanud.

(Naerame koos ja siinkirjutaja veel ei patsuta, aga põhjuseks võib olla tõik, et abikaasa istub taamal ja ootab usutluse vahendit ehk oma telefoni tagasi.)

 

Mis teie originaal-koosseisu klaverimängijaga juhtus?

 

Gripp ja kopsupõletik. Meil on hullemini juhtunud.

 

Ma tean, et sa murdsid ninaluu.

 

Jah, aga meie bassimees, kes mängis sisse „In the beginning“ plaadi, suri ära. Salvestasime ja kohe pärast seda suri ära. Noor mees. (Jutt käib 2017. aastal koostöös laulja Kira Skoviga ilmunud plaadist, kus mängis bassist Nicolai Munch-Hansen, kes suri 40-aastasena.)

 

Morbiidne looming.

 

Nagu elu ongi. Lõpp on kõigil tulemas. Kuidas keegi seda aega kasutab, on meie endi kätes ja me ei oska selle mõttega midagi ette võtta, et mis selle ajaga teha.

 

Teil on selle koosseisuga veel esinemisi tulemas?

 

Jah, homme – We Jazz´il Helsingis. (Vestlus toimus 6. detsembril.) Siis hakkab mul laudaperiood. Ma kutsun sedasi aega, mil ma loon uut.

 

Kas tuleb plaat?

 

Esimest plaati ma lindistan jaanuaris Nigulistes koos „ORGAN“ oreliga. Sellest tuleb uus plaat. Aga see on juba valmis. Enne valmis tehtud. Nüüd hakkan tegema veel täiesti kirjutamata loomingut.

 

Sa vahepeal tagasi Taani ei jõuagi?

 

Ei, jõuan ikka. Ma jõuan veel mõnesse kohta, aga nii elu ju käibki. Kaua ühes kohas ei ole (Naerab. Kipun juba patsutama, aga hoian end veel tagasi.)

 

Räägi Taani olustikust. Tõenäoliselt see sind inspireerib, ega sa muidu seal oleks. Mis vibe seal on?

 

See ei ole üldse oluline, kus ma olen, aga ma üritan kindlasti olla seal, kus mu looming suudab tiibu kanda, kus on segavaid faktoreid vähem. Anonüümsus, hästi tolerantne ühiskond. See, et ma seal olen, ei tähenda midagi. Meil on teisi tuntud muusikuid, kes on kümneid ja kümneid aastaid elanud välismaal ja keegi ei küsi, kas nad on Eesti muusikud.

 

Ma ei küsinudki seda.

 

Ma lihtsalt lähen selle jutu juurde, sest viimasel ajal pöörduvad inimesed minu poole inglise keeles.

 

Sa teed seda ise ka…

 

Võib-olla.. et inimesed minust aru saaks, mul on kõik kanalid lahti. (Naerab.)

Jätkame identiteediga ehk räägime sellest, mis teeb ühest muusikust mingi maa kultuuripärandi, kui ta ka elab võõrsil.

 

Mitte keegi ei saa mult ära võtta identiteeti. Ma sündisin Saaremaal ja sellise soundi koodi sain ma ikkagi siit, mitte Taanist.

Kas see soundi kood on sul sõnavaras juba ammu või on see viimasel ajal tekkinud mõiste, mida sa pidevalt kasutad?

Ei, see on kogu aeg olnud. Ma olen seda kogu aeg teinud. Lihtsalt keegi pole seda varem küsinud. Ma hakkasin seda aretama 2012. aastal ja see aretus on kestnud. Mulle meeldib visuaalselt – näiteks rongis olles, asju kokku panna ja see ongi minu heliloomingu üks esimesi stardipunkte. Esimene stardipunkt on, et mul on mingi vajadus midagi öelda ja siis ma tahan juba olustikku kuidagi tutvustada läbi selle, kuidas see kõlama hakkab, et mitte hüpata ühelt poolt teisele poole ja see pildiseeria jääks ka ühe näituse jaoks. Niimoodi ma oma muusikat näen, ühe seeriana. Üks film või üks … näitus ja ma arvan, et muusika on visuaalne. Igaühel tegelikult hakkab sellega (loominguga) midagi käima. Enamasti see nii ka on, meil on vaja visuaali. Juurde mõelda, mida me näeme.

 

Mis sa selle kavaga öelda tahtsid? Mis on selle plaadi stardipunkt, midagi universaalset?

 

Mul ei ole midagi universaalset. Need ei ole otseselt eksistentsiaalsed küsimused, millega ma tegelen. See on meeleseisund ja see on väga isiklik ning ma ei kujuta ka ette, et mu looming oleks mitteisiklik. Tuleb minu seest, mingitest kogemustest, aga „Machina“ räägib allasurutud tunnetest, emotsioonidest ja nende küpsemisest seal veealuses maailmas. Mootorid ja muu (jutt käib paadimootori tuksetest, mille helisid bänd sellel plaadil kohati imiteerib). Mingi hetk ma olen aru saanud, et mind ennast ei ole kuigi palju. Ma kannan endas ju suures osas minu eellaste, minu ümbruskonna koodi. Kui palju mul iseendast on, on see küsimus, millega ma tegelen ja arvan, et hakkan jälile jõudma, et seda pole väga palju. On kollektiivne mälu, isiklik mälu, kehamälu. See jada läheb edasi. Traditsioonid. Peale selle, tagasi tulles selle juurde, et miks Taanis, kuskil eemal. Objektiivsus, kui olla muusik. Objektiivsus kui võime olla eemal ja vaadata kõrvalt. Filtreerida oma mälust oluline. Mul on hea instinkt selles osas, et peab eraldama ennast, et näha selgemalt, aga lõppkokkuvõtteks olen mina lihtsalt üks filter. Kõik, mis sinna kinni jääb, nii karvad kui ka hea kraam, halb kraam, tuleb ka mu loomingus välja. Peenike kraam tuleb sealt läbi, aga see, mis vajab mälumist, jääb sinna kinni.

Ma ei saa sinna midagi teha. Selliseks mind loodi ja kurat seda teab, miks just nii.

 

Maria Faust Machina (Eesti-Taani)

6. detsembril Kumu auditooriumis

 

Koosseis:

 

Maria Faust – altsaksofon

Ned Ferm – tenorsaksofon

Ida Nørholm – tšello

Jeppe Zeeberg – klaver

Nils Bo Davidsen – kontrabass

Adam Pultz Melbye – kontrabass

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit!