Rambivalguses seisab metallist monstrum, külm ja kõhe – justkui madmaxilikust düstoopiast välja võlutud masinavärk, mis ootab oma korda, et kõuehäälel kõmisema lüüa. See imeseadeldis oleks nagu kokku lapitud sadadest omamoodi osakestest, mis detailses harmoonias kokku põimuvad ja kogu segaduse juures korrastatud mulje jätavad. Ridadena jooksvatest trummidest ja taldrikutest moodustavad hiiglaslikud lõuad, mis oma päratuses ootavad aega, mil keegi neid taltsutada püüab. Seda laadi imeline monstrum, mis on halastamatult alla neelanud nii mõnegi muusiku, taltub ainult ühe mehe käe all – ja see mees pole keegi muu, kui legendaarne trummivirtuoos Terry Bozzio.
Bozzio astub maailma suurima häälestatud trummikomplekti, selle suisa hirmutavalt suursuguse olevuse lõugade vahele sellise eneseteadlikkuse ja kindlameelsusega, et imeseadeldis kaotab oma varasema kalkuse, muutudes peaaegu koduseks vaatepildiks. Aeglaselt, takt takti ja löök löögi haaval kodustab trummar ülikeerulised rütmikombinatsioonid, plahvatusliku kiiruse ja igakülgse punktuaalsuse. Lugu kasvab ja kahaneb, kandes endas lõpuni vaevumärgatavat improvisatsioonihõngu ja jazzile omast spontaansust. Bozzio on energiast pakatav, ent sealjuures niivõrd rafineeritud ja elukogenud, et kontserdile lisandub justkui uus tasand, mis juhuse tahtel asub avastama muusika ja intellektuaalsuse piirimaid.
Bozzio on oma taltsutustes mitmekesine: küll kõrvutab ta rafineeritud trummimängu spirituaalsete, meditatiivsete meloodiatega, küll vastandub iseendale, esitades terveid lugusid ühel ainsal löökpillil. Viimase albumi pikad palad kõrvutatakse süvamonoloogidega muusikateooriast ja olemusest ning muusika rollist modernses ühiskonnas. Bozzio viib rahva rännakule selle sõna otsesemas mõttes: rahumeelsetele meloodiatele järgnevad tuntavate rokisugemetega palad, mis omakorda asenduvad jazzilike poolimprovisatsioonidega.
Ehkki jazzmuusikute edu seisneb suuresti just oma instrumendi, ka hääle kui instrumendi suurepärases käsitamises, on Bozzio selles vallas suisa erakordne – haruharva sulanduvad instrument ja muusik nii võrratult teineteisega kokku, kui seda teevad Bozzio ja tema imetrummid. Trummid pole osa temast, sest tema on osa trummidest – see muidu puuduolev element, mis pilli taevalikult helisema paneb.
Elektrilised löögid lainetavad õhus ja Bozzio üliinimlikult kiired liigutused muutuvad silmale peaaegu seletamatuks. Meloodiatega põimuvad alatihti kergelt idamaised helid – üleüldse on trummari viimase aja loomingut tugevalt mõjutanud Jaapani kultuur ja muusikamaastik. Põgusale puhkepausile järgneb sama mitmekesiselt metsik odüsseia, mis publiku kõrvulukustava täiuslikkusega endasse haarab ja musikaalse alateadvuse äärealadele viib. Kord paneb ahhetama Bozzio leidlikkus, kord võimatuna näiv punktuaalsus ja mängupuhtus. Ei ole imekspandav, et trummarile sai osaks minutitepikkune ovatsioon, mis mingil moel lõppeda ei tahtnud.
Terry Bozzio on taltsutamise taktis. Virtuoosne muusik tuli toime maailma suurima trummikomplekti kodustamisega, jäädes sealjuures niivõrd rafineerituks ja täpseks, et on raske uskuda, et see talle mingisugust raskust valmistas. Trummid on taltsad ja tempod tasased, aga Bozzio põleb veel heledama leegiga kui enne.
TERRY BOZZIO (USA)
Reedel, 3. novembril 2017 Kumu auditooriumis
Koosseis:
Terry Bozzio – trummid ja löökpillid
Vaata fotosid siit.