fbpx

Tiit Kalluste karge polaarpäike

30. september 2019
Arvi Tapver

Teatavasti esineb kesköist päikest vaid polaarjoone taga ja selle nähtuse nimi on polaarpäev. Teatavasti esineb akordionist Tiit Kalluste Quintet 13. oktoobril Kumu auditooriumis Sügisjazzil uue kavaga, mis pärineb tema värskelt plaadilt ja selle nimi on “Midnight Sun” ehk “Keskööpäike”.

 

Kuigi plaat on kuulates pea sama karge kui polaarpäike, pole siiski tegemist jätkuga tema ja Villu Veski varasemale NordicSounds kaubamärgile, mille alt on ilmunud neli plaati. Või siiski? Neljast palast koosneb ka tsükkel, mis plaadile nime andis: “Virmalised”, “Purpurpuna”, “Pikad varjud” ja “Tuul juhatab teed”.

 

Intervjuu akordionisti Tiit Kallustega viis läbi Jazzkaare veebireporter Arvi Tapver.

 

Mida võib kuulaja seekordsest kavast oodata?

Eelkõige on see plaadi esitluskontsert ja selle nimi on „Midnight Sun“ ehk „Keskööpäike“. Plaat on saanud nime neljast palast koosnevast samanimelisest tsüklist ja seda muusikat võiks liigitada programmilise jazzi hulka. Programmiline selles mõttes, et palade nimed viitavad meeleoludele, mida need palad iseloomustavad – toonitavad või markeerivad.

 

Natuke siis nagu neli aastaaega?

Mitte päris nii, aga mõnes mõttes sellest hõngust kantud. Aga mitte üldsegi Põhjala muusika või NordicSounds, mis on võimalik, et siiamaani mu tuntuim kava.

 

Ega ka tango?

Jah. Ega ka tango.

 

Mis võiks olla jazzi tulevik või homne päev, kui arvestada, et selle nimetuse alla võib liigitada praktiliselt kõike?

Jah. Improvisatsiooniline muusika nagu seda festivalide kavadestki näha, mahutab palju ja see on oluliselt laienenud. Tõsi, see tendents on mingil määral rohkem Euroopas levinud, et jazzi alla paigutatakse sageli nii rokisuunalist kui ka etnosuunalist muusikat, aga kui käia teisel pool suurt lompi ja külastada seal mõnda festivali, siis seal on rohkem puhast jazzi kui Euroopas. Aga jazzi tulevik võiks minu meelest olla tänasel päeval Eestis väga teretulnud nähtus, et väga noored ja alles muusikuteed alustavad jazziõpilased või jazzitegelased teevad väga palju omaloomingut, kirjutavad oma muusikat ja tulevad välja oma isikliku muusikaga. See trend on minu meelest midagi väga uut, progressiivset ja rõõmustavat, et mängitakse ja luuakse või proovitakse luua kohe alguses oma isikupärast käekirja. Sellel on ka väike varjukülg, kui kohe õpilaseeas katsutakse leida oma sissetallatud rada või templit. See on nagu raamatute lugemisegagi, et peaks Tammsaare läbi lugema enne oma raamatutega alustada.

 

Noored kirjutavad üha rohkem oma muusikat?

Kooliprogramm nii kesktasemel kui ka kõrgkoolis näeb ette kindla hulga standardite mängimist, aga selle kõrval, kui õpilased tulevad välja oma kavadega, siis on see enamasti juba oma muusika.

 

On see nii terves Euroopas või on vaid Eesti trend?

Jah, kui me külastame tänapäeva Euroopa mõnda jazzikontserti ja kui seal peaks mängitama kas bebopi või uuema muusika standardeid, siis see märgitakse lausa kuulutuses ära. Mõelge vaid – hea standardikava! Loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks peetakse väljakuulutatud bändi või solisti omaloomingut.

 

Kas põhjuseks on nii hea jazziharidus või on tegemist nooruse arrogantsiga?

See on nii ja naa. Ühest küljest on jazzikoolitus tõesti väga suurte sammudega edasi läinud. Kui õpilane tuleb näiteks Otsa kooli, siis ta omandab kolme-nelja aastaga oskuse improviseerida, bändis kaasa lüüa. Need metoodilised võtted on väga hästi välja töötatud. Seda nii Ameerika jazzikoolides, jõudnud Euroopasse ja nüüd siis ka meile. Meie õpilaste tase on väga hea!

 

Milliste eripalgeliste muusikutega koostööd teha on Teil enim meelde jäänud ja kellega Te taas tahaks koos töötada?

Just nimelt eripalgelised tulevadki meelde. Kõige tuntumad nimed, kellel on kõige suurem auditoorium. Nendega koostöö on jäänud kõige enam mälusse. Olgu tangokavast Daniel Pipi Piazzolla või see, et sai koostööd tehtud Laima Vaikule ja Raimonds Paulsiga ehk idabloki megastaaridega. Seal on, mida meenutada, sest nad on ikkagi väga suured isiksused. Mõni aeg tagasi tundus, et me tahame iga hinna eest end idablokist lahti öelda, aga minu meelest tuleb praegu kainenemine tagasi, sest kui keegi laulja või helilooja suudab ühel kuuendikul kogu planeedist ennast kehtestada, siis seal peab midagi taga olema. See ei ole lihtsalt promo.

 

Need kaks nime polegi niivõrd idablokk kui suisa naabrid.

Just, aga mitte ainult need nimed ei tule meelde, vaid ka meie oma Eesti – muusikud – Villu Veski, kes on mu väga sagedane mängupartner, Taavo Remmel, Toomas Rull jpt ning muidugi muusikud, kellega nüüdki Kumus laval oleme – minu enda poeg Kaspar Kalluste, Taavo Remmeli kaks muusikust poega Joel ja Heikko Remmel, Allan Järve. Nendega on lausa lust koos laval olla. Ma loodan, et ma meenutan selle koostöö algust ka kümne aasta pärast.

 

Tuleme siis plaadi juurde tagasi – kuidas see sündis?

Tegelikult sündis plaat ebahuvitavalt. Koguneb inimesel mingid lood sahtlisse, mis on jäänud aastaid salvestamata. Siis ta sätib neid järjekorda ja proovib teha neist tervikut, siis ta läheb stuudiosse ja kutsub sinna muusikud. Teeb need lood ära, teeb neist toote, paneb lood jälle järjekorda, lihvib, miksib. Kujundab ümbrist. Esitleb, mängib Jazzkaarel. See kokku vormub lõpuks mingiks sündmuseks muusiku elus, sest aeg-ajalt on vaja plaati välja anda, et end pildil hoida. Ma ei ütleks, et see mingi eriline teekäänak või uue leidmine oleks. See plaat ei ole seda. Küll aga kõige põnevamate lugude fikseerimine plaadil. Ma olen väga rahul, mul on väga hea meel nii heade muusikutega plaat teha.

 

Seesama koosseis, mis Sügisjazzil Kumus lavale tuleb?

Jah, kõik samad muusikud tulevad lavale, kes ka plaadil mängisid.

 

Mis värk sellega on, et muidu oleme põhjamaised ja külmad, aga ikka murrab tango ja latiinorütmid meie muusikasse?

Seda arutatakse tihti ja kui kõige ehedam näide sellisest kooslusest on tango ja soomlased, siis mingil X-põhjusel ma pole adekvaatset seletust kuulnud. Seal on sees mingi minoorne, melanhoolne element, mis neile sobib. Isegi nende oma muusikas on need sarnased meeleolud, mis on vene muusikas.

 

Molli võtmes muusika?

Jah, just täpselt ja see on midagi, mis neile väga meeldib. Kirglikumad Soome tangofännid väidavad, et neile tuli tango enne kui argentiinlastele, mida ma ei saa kinnitada. Suured muusikasuunad nagu bluus, tango, Portugali fado, need on kõik sündinud vaesemates ühiskonnakihtides mingi integratsiooni tulemusena.

 

Nii ka jazz.

Jah, täpselt samamoodi! Sündinud uue koosluse tulemusena. Miks see soomlastele meeldib – jään vastuse võlgu.

 

Miks see eestlastele meeldib või kas meeldib?

Mul on tunne, et hakkab üha enam meeldima, sest meil tekib üha enam tangoklubisid, mis on tervitatav. Sensuaalne tants.

 

Jõuame akordionini. Hea pill tango mängimiseks, aga kas see oli juba omal ajal instrumenti valides mõttes?

Tegelikult jazzi mängimist akordionil alustasin ma juba tudengipõlves – esimene Tudengijazz, kus ma üles astusin ja sealt on hakanud tasapidi jooksma. Siis ei olnud vähematki mõttes, et hakata tangot mängima. Veel vähem, et tangot ja jazzi segada. See on tulnud hoopis hiljem ja seda ka mujal maailmas. Astor Piazzolla on see inimene, kes on tangot seganud klassikalise muusikaga ja jazzmuusika elementidega ja saanud väga mokkamööda muusika erinevatele kihtidele ja rahvastele. Minu pill ei ole absoluutselt klassikaline jazzipill. Saksofon on tüüpiline. Kui me mõtleme viiuli peale, siis eelkõige klassikalises orkestris, kui akordionile, siis vanaema sünnipäeval või šansoonide mängimiseks. Ma olen väga palju nende eelarvamustega võidelnud, mis käivad minust eespool, juba enne, kui ma uksest sisse astun. Kuvand minust on juba loodud…

 

Aga tango tuli kunagi, kui me olime aastaid Villu Veskiga mänginud Põhjala saarte häälte muusikat ehk NordicSounds muusikat. See on nii meditatiivne, praktiliselt ilma rütmita ja natuke filmilik muusika, et lisalugudeks, kui mõnel oli silm juba heas mõttes looja läinud – sellises letargilises seisundis muusikast, mängisime alati mõned energiat täis tangod. Siis tuli Eesti Kontserdist mõte teha suur tango-show. Käisime Buenos Aires´is, uurisime seda muusikat ja tegime oma – tahan rõhutada seda, et siin ei ole tegemist mingite valmis kirjutatud tangode taasesitusega, vaid võtsime elemente ja panime jazzmuusikasse. See on jazz tango elementidega, kus osales ka selle kõige kuulsama ehk Astor Piazzolla lapselaps Daniel Pipi Piazzolla trummidel. Oleme salvestanud plaadi ja DVD, reisinud Euroopas ja andnud kontserte kõigis Eesti suurtes kontsertsaalides. See on väga vapustav koostöö olnud.

 

Te olete esinenud ka Moskva Kremlis, kuidas on seal üles astuda?

Kremlis on väga äge mängida ja mul on selle kohta ka üks lõbus lugu rääkida. Esinedes Laima Vaikule Eesti-Läti-Leedu ühisbändis, tal oli selline väga headest muusikutest suur koosseis, millega esinesime Venemaa suurtes linnades, ööbisime Rossija hotellis (Moskva kesklinnas,  -toim.). Seal panin oma toas selga esinemisriided – smokingu, kui ma õigesti mäletan, võtsin pilli, istusin bussi… Meid viidi kaarega teiselt poolt Punast Väljakut Kremli väravasse. Siis tuli militsionäär ja küsis dokumente. Ma lükkasin käe taskusse ja veendusin, et pass on jäänud hotelli. Kujutage ette, sissepääs Kremlisse! Mõtlen, mida ma teen. Ma raudselt ei jõua teisel pool Punast Väljakut ära käia. Ütlesin sellele Vene soldatile, et nüüd on selline lugu, et minul passi ei ole. Kui te mind sisse ei lase, siis jääb kogu Kremli täiel rahval kontsert nägemata, kõik viis tuhat inimest lähevad tagasi koju. Nii hull see muidugi poleks olnud, ma natuke utreerisin, aga soldat natuke kaalus ja ütles: „Nu davai!“ Sain sisse.

 

Viimasel ajal on Eestis kerkinud esile akordionimängija ansamblist Riffarrica, kes kasutab etnoelemente. Kas see on Eesti pitser ja kuidas hindate sellist lähenemist?

See on tervitatav. Kui omal ajal mängis Lembit Saarsalu kvartett sisse heliplaadi „Kaks x labajalg“, kasutas ta ka rahvaviise, aga ta miksis seda pigem bluusilike elementidega. Tänapäevane etno on natuke teises võtmes, sellel on suur omamaine tempel küljes. Kui me Villu Veskiga alustasime Põhjala saarte häältega, siis oli see ka samamoodi eesti rahva ja põhjamaiste elementide põimimine meditatiivsesse jazzmuusikasse.

 

Nüüd on just kui vastupidi – jazzi segamine etnosse?

Jah, improvisatsioonilisse muusikasse. Sellest tekivad lausa uues muusika stiilid, suunad, mis on määratlemata. Kõike ei saa panna lahtrisse, Excel tabelisse.

Kulno (Malva – toim.) on väga omanäoline mängija ja nüüd me mängimegi Kulnoga samal kontserdil ka 1. oktoobril, ta on ka minu õpilane Viljandist (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia – toim.) ja me teeme kaks kontserti Muusikapäeval Türis ja Paides.

 

Olete mänginud ka orkestriga. Mida eelistate ja milles on erinevus?

Suures orkestris saab mäng olla väga ettekirjutatud moel või siis on mingi väike akordionipartii, aga jazzmuusika sünnib ikka väikses kooseisus. Need on kvartetid, kvintetid.

 

Teil Kumus partituure ees pole?

Jah, ma kohati mõtlen, et jube naljakas, et oma lugusid ei suuda väga täpselt meenutada, aga ma kaalun. Mul praegu veel kaks nädalat aega otsustada, kas ma võtan noodipaberi ette. Ega mul seal midagi täpselt meenutada ole, aga mõnikord võib hoogu sattudes tõesti vaja olla, et järgi vaadata, kuidas fikseeritud oli. Teiste muusikute kohta pean aga ütlema, et noorte haaramisvõime ja noodilugemise oskus on erakordne, ka kõige keerulisemate rütmikatega palad mängitakse noodist ja selles pole mingit kahtlust!

 

Tiit Kalluste Quintet “Midnight Sun” Sügisjazzil

Pühapäev, 13. oktoober 2019 kell 17.00 Kumu auditoorium

 

Koosseis:

Tiit Kalluste – akordion

Allan Järve – trompet

Joel Remmel – klaver

Heikko Remmel – kontrabass

Kaspar Kalluste – trummid