fbpx

Tõejärgse ühiskonna heli ja rütmid

28. aprill 2018
Tiina Tambaum

Sons of Kemet lõi kuulaja tummaks nii ülekantud kui ka otseses tähenduses. Justkui halba ette aimates võtsin seekord positsiooni sisse ruumi tagumistes ridades. Ja õigesti tegin, sest isegi seal käis minust kuum juga läbi, kui tuuba-nähtus Theon Cross, kelle siseelundid vist ainult kopsudest koosnevadki, oma turvaliselt tümpsuvasse soolosse järsku kõrgeid lühikesi helistikuväliseid tuuba-röögatusi sisse pikkima hakkas.

 

Juba soleeriv Cross üksi annab piisava põhjuse Sons of Kemeti kontserti kuulama tulla. Aga see, mida neljakesi ette kanti, pakkus elamust, mida mujalt ei saa. Kuulaja tunneks Sons of Kemeti raadio ees eksimatult ära, iseasi, kui palju on neid saatejuhte, kes neid eetrisse laseksid. Nali! Tegemist on kaugelt märgatud ja kõrgelt auhinnatud jazzigrupiga, ning seda põhjusega.

 

Tahan lavalt kõlanut kirjeldada ühe vägagi kiitva sõnaga: antiintelligentne. Mida lugu edasi, seda suuremat vaeva nägin, et peast välja visata silme ette kangastuvaid „Mõmmi ja aabitsa“ tegelasi. Ei ole ju normaalne, kui tuled Jazzkaare kontserdilt ja räägid, et ühes loos tatsus hääle kaotanud Mõmmi järjekindlalt jalalt jalale ja nõudis: „Mina tahan kommi!“, teises eksles Jänku Juta liiklusmüras ja kolmandas kraapsles Rebase Rein sambat. Aga just selliste, kõrgemate teadmiste poole pürgivate lihtsate tegelaste ettearvamatut elu Sons of Kemet mulle vahendaski. Kui siis bänd lisalooks peaaegu vaikuseks sulanduva ballaadi esitas, ja niimoodi saali jäänud kuulajad lendama uinutas, keerasid ka minu punnpõsed metsas magama. Vikerraadio võiks tõsiselt kaaluda aegade algusest eetris kõlanud „Mina ei taha veel magama jääda“ välja vahetamist Sons of Kemeti moodsa tõejärgse ühiskonna analoogi vastu.

 

Seda funk-puhk-punk-muusika kvartetti nimetatakse ka tantsubändiks. Jälgisin minagi, kuidas esitletud rütmid Eesti publiku lihastele mõjuvad. Loodetavasti lavalolijad ei teadnud, et meil on ruumis ka pingiread, sest vaade istujatele sarnanes küll melodraamat näitava kinosaaliga. Suurem osa kontserdipublikust oli aga kogunenud põrandale ja lavaesise tõmbas bänd üsna kohe nõksuma. Väike probleem oli tantsijatel sellega, et tempod polnud kalibreeritud põhjamaise peale. Tihti oli rütm igal löögil keksimiseks liiga kiire, aga üle mitme löögi liigutades meenutas tulemus rahvasportlast suusarajal. Lõpuks said tantsuhuvilised siiski õige võnke kätte ja kes tahtis hullu välja lasta, seda ka teha sai. Tore, et ka valgusmeister ennast puldi taga tagasi ei hoidnud.

 

Kahe lisalooga, mille bänd pikema veenmiseta rõõmsale publikule ette mängis, näitas Sons of Kemet aga justkui oma varjatud poolt. Õhustik muutus pühalikumaks ja hetkeks tekkis isegi kahtus, ega ometi meloodiajupike, mille ümber saksofonist ja bändi juht Shabaka Hutchings käike keerutama hakkab, meie püha „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ ei ole. Aga ei, küllap selle nõksu võtavad nad kasutusse siis, kui nad järgmine kord Eestisse kutsume.

 

Sons of Kemet (Suurbritannia)
26. aprill, Vaba Lava

 

Koosseis:
Shabaka Hutchings – saksofon, klarnet
Theon Cross – tuuba
Eddie Hick – trummid
Tom Skinner – trummid

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit!