Tormis tõesti jääb!

26. aprill 2018
Ilona Kään

24. aprilli kontserdil “Tormis jääb” lummasid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja kvartett Voorand-Koikson-Sooäär-Daniel saalitäit kuulajaid Veljo Tormise muusika rohkelt avastamisrõõmu pakkuvate tõlgendustega.

Eesti ja teiste läänemeresoome rahvaste ürgsel rahvalaulul põhinevas Tormise loomingus on esikohal sõna. Tormise muusikas peituvate iidsete rituaalide maagia ja helide sisenduslikkus on inspiratsiooniallikaks paljudele Eesti ja maailma kooridele. Grammy auhinnaga pärjatud Eesti Filharmoonia Kammerkoori repertuaaris on Tormise loomingul olnud eriline koht. Tema teostega seob kammerkoori aastakümnete pikkune tugev side eelkõige tänu Tõnu Kaljustele, kelle kaudu Tormis ja koor teineteist leidsid.

Kontserdil sai publik kuulda „Jaanilaule“, „Lauliku lapsepõlve“, „Kolme eesti mängulaulu“ ja “Pulmalaule”, kontserdi kulminatsiooniks oli kahtlemata klassikaks kujunenud „Ingerimaa õhtud“.

Kahest kitarristist ja kahest lauljannast koosneval kvartetil valmis äsja heliplaat „Tormisele“ Jaak Sooääre ja Kadri Voorandi seadetes.

Publiku muljete kohta uuris Jazzkaare reporter Ilona Kään.

Eve, muuseumitöötaja:
Kontsert meeldis väga ja kuna kodus on vinüülplaadi peal „Ingerimaa õhtud“, tahan minna ja üle kuulata, kuidas see umbes kaheksakümnendate ortodoksses arranžeeringus kõlas. Kui leiaks vaid masina, millega kuulata! Kokkuvõttes tore ettevõtmine, värske esitus.

Kaspar, arhitekt:
Väga meeldis, ehk just seetõttu, et kooliaeg tuli meelde. Olen ise muusikat õppinud ja eriti meeliülendav ja tuttav oli „Ingerimaa õhtud“. Kvarteti ja koori vaheldumisi musitseerimine oli huvitav ja uus lähenemine.

Kelli, ettevõtja:
Olen ise „Ingerimaa õhtute“ tsüklit kooris laulnud, samuti „Hällilaule“ ja „Jaanipäeva laule“. Seetõttu oli huvitav seadeid kuulata. Tulingi suure ootusega. Kontserdi esimeses pooles tundus, et koor domineerib pisut, teises pooles said rohkem võimalust solistid. Just nende kahe kooslus ja eriti teises pooles „Ingerimaa õhtute“ vaheldumisi esitamine oli eriliselt seotud ja võimas.

Külliki:
Olen seda kvartetti ka varem kuulamas käinud, küll ilma koorita, ja täna kuuldu meeldis väga. Ent pean lisama, et kuulsin täna traagelniite. Just seepärast, et muusikas ei sulanud koori ja kvarteti ühendamine päris ühtseks tervikuks. Ilmselt oli neil natuke vähe aega nagu ikka. Kõige lõpuks lükkas „Ingerimaa õhtud“ asjad paika ja lepitas kõigega, mis ehk enne pisut kõrva kriipis. Summa summarum võtaks kokku, et kõik oli siiski suurepärane. Kuulajad, kes tänasel kontserdil viibisid, usutavasti armastavad Tormist, ta läheb hinge, on meie, eestlaste, hing ja meie juured. Väga tänuväärne, et selline kontsert ette võeti, ja ootame järgmisi projekte!

Ühe laval olnud muusika abikaasa (inkognito):
On äärmiselt tänuväärne, et selline asi on ellu kutsutud – nii suurelt, koos kooriga! Kihvt, et rahvamuusika tuuakse tänapäeva. Meil, eestlastel, on ju tugev koorilaulutaust, siit ka eriline suhe Tormisega, kellel vähem, kellel rohkem. Täna oli kindlasti kõigil mingi äratundmisrõõm, mingi avastus, „ohoo-efekt“. Usun, et keegi ei pidanud pettuma.

Koosseis:
Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Kaspars Putninš
Kadri Voorand – vokaal
Liisi Koikson – vokaal
Jaak Sooäär – kitarr
Paul Daniel – kitarr

Vaata kontserdi pildigaleriid siit.