Ulla Krigul ja eesti heliloojad Nigulistes: 5 ideed orelil

14. detsember 2018
Kleer Keret Tali

Niguliste muuseumi saali pingiread olid keeratud ukseava suunas. Suure saali sissekäigu juures asub selle jõulukuu kindlasti üks grandioossemaid jõulukuuski Tallinnas. Selle ilusa jõulumonumendi kohal asetseb kroonina Niguliste orel. Kuigi Rieger-Klossi barokkorel ei ole küll üks Eesti suuremaid ega vanemaid, on Niguliste saali kõla väga armastatud ja selles kõlab orel väga hästi. Valgustatud orelirõdule olid suunatud ka publiku pilgud. Kontserdil esitas orelipartiisid suurepärane Ulla Krigul, kelle interpreedi teekond on olnud tihedasti seotud ka kaasaegse helikeele esitamisega.

 

Kontserdi raamistiku lõid neli heliloojat ja viis teost, millest kolm olid esiettekanded. Sander Mölder, Maria Faust, Malle Maltis ja Raul Ojamaa – kõik väga väga erinevad ja omanäolised heliloojad. Seda intrigeerivam ja huvipakkuvam kontsert mulle tundus. Mind huvitas kõige rohkem see, milline tervik võiks sündida selliste artistide lugude kooskõlast.

 

Oreli kooslus elektroonikaga ei ole tegelikult midagi ebaloogilist. Mõlemad muusikalised vahendid võimaldavad luua silla millegi ebamaise juurde. Sander Mölderi teos „Reflect” juhatas kontserdi sisse äärmise tundlikkusega. Nagu pealkirigi suunab, oli loos tunda kahe gigandi (elektroonika ja oreli) omavahelist dialoogi, peegeldusi ja kokkusulamisi. Kohati ei saanud enam aru, kus lõpeb orel ja algab elektrooniline helimaastik, sest tegu oli äärmiselt orgaanilise teosega. Maria Fausti „Stroma” oli ainuke teos kontserdil, mis jäi puhtalt oreli kanda, ilma elektroonilise lisakihita. Ilus oli mõelda, et orel on Maria Fausti enda pilliga, saksofoniga, üsnagi sarnane –  õhk ja torud. Ulla Krigul suutis hästi edasi anda faustilikku olemust. Tegu oli äärmiselt füüsiliselt tajutava looga, mis andis aimu oreli kõikvõimsast potentsiaalist siduda terve saal üheks hingavaks ja orgaaniliseks tervikuks. „Stroma” kui bioloogias käibel olev termin sidekoest avaldus selles loos väga ilmekalt. Malle Maltise teos „Veetrepp” juhatas kuulaja tänu meisterlikult loodud stereomaastikule ambientsele helirännakule. Helid algasid ja lõppesid saali eri kohtades ning tekitasid liikumise, vulisemise, voolamise.

 

Mingil hetkel lahkus kontserdilt umbes kuuepealine grupp inimesi. Jah, kontsert oli olnud siiamaani kontsentreeritud ja tõsine, aga helgemad hetked olid veel ees. Kahjuks ei kuulnud nad Raul Ojamaa teost, kus autor ka ise kitarril musitseerima asus. Huvitav oli ennast viia hoopis teisele lainele kui varasemad lood. Teos täitis saali soojade ja turvaliste harmooniatega. Enam ei olnud lahtisi otsi ega küsimusi tundmatuse suunal, vaid heakõlalised abstraktsioonid, ilusad maastikud, meenutused lapsepõlvest. Rütm, millesse Ojamaa saali meelitas, oli nii mesimagus, et pani unustama asjaolu, et tegu on orelikontserdiga. Orel näitas ennast Ojamaa loos täiesti uuest küljest.

 

Viimane teos „Reset” tõi publiku tagasi millegi sügava juurde. Teose suurus, elektroonilise helikeele ja oreli piiride kompimine oli selle loo juures midagi kogemuslikku. Nagu ka esimese Sander Mölderi töö puhul oli see teos sissepoole vaatav, väga läbi tunnetatud – võimas.

Kontsert kujunes justkui assortiikarbiks, kuhu olid sattunud eriti head trühvlid. Kõik nii oma nägu, kontsentreeritud ja meisterlikult valmistatud. Austus orelimuusika vastu ainult kasvas ja samamoodi ka kontserdil üles astunud heliloojate vastu. Loodan, et satun neid teoseid kogema ka veel kunagi hiljem.

 

ULLA KRIGUL feat. SANDER MÖLDER, RAUL OJAMAA

Niguliste muuseumis 7. detsembril 2018

 

Koosseis:

Ulla Krigul – orel

Sander Mölder – elektroonika

Raul Ojamaa – elektroonika, kitarr

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit!